On vana tõde, et rääkimine aitab. Olgu selleks Willy Wonka, keda tabab „heureka!“ oma murede jagamisel vaikimisvande andnud psühhiaatriga või Hercule Poirot, kes leiab lahenduse mõrvamüsteeriumile tavapärase vestluse käigus kapten Arthur Hastingsiga.

Mündi teine külg on kuulamine. Raske oleks läbi jõuda lahenduseni läbi müra. Mõtted vajavad korrastamist ja väljaütlemist, ent mis peamine – ka teadmist, et need kuhugi maanduvad. On kosutav teada, et öeldu pälvib tähelepanu ja tunnustust. Ent kui igaüks meist üritaks pidevalt olla Poirot, siis kes oleksid teised? Ka nemad soovivad olla loo nimitegelased, näevad end Poirot’na.

Avalehele
3 Kommentaari
Loe veel: