Juhan Kivirähk: Poliitikutes pettunute arv on liiga suur

Märtsis oli 37 protsenti hääleõiguslikest kodanikest seisukohal, et nad ei oska või ei taha oma häält mõnele parteile anda. Ühiskonnateadlane Juhan Kivirähk on seisukohal, et see näitaja on demokraatliku riigi jaoks pisut kõrge.

-Ilma parteilise eelistuseta inimeste arv on märtsikuise Emori uuringu andmetel kasvanud 37 protsendini. Võrreldes jaanuariga on toimunud 9 protsendiline kasv. Mida see näitab?

See on üldiselt tavapärane, et valimiste vahelisel ajal kasvab nende osakaal, kes ei oska valikut teha. Eelmisel aastal oli selliste inimeste arv mitmes kuus 23-24 protsenti, nüüd on 37. Valimised ei ole praegu inimeste jaoks nii aktuaalsed ja nad ei mõtle poliitika peale.

Teine põhjus on see, et kui inimene on mingi valiku teinud ja ta selles erakonnas või kandidaadis mingi aja pärast pettub, siis ta ei pruugi teha kohe uut valikut.

Siiski see 37 protsenti on demokraatliku ja rahva aktiivset osalust ootava riigi puhul natuke palju.

-Kui suur on IRLi ja Keskerakonnaga seotud skandaalide roll parteilist eelistust mitte omavate inimeste kasvu juures?

Inimesed, kes mingi skandaali pärast mõnes erakonnas pettuvad, ei tee kohe uut valikut. Kui valija tunneb, et ta ei saa sama erakonna poolt enam olla, siis see kindlasti avaldab antud juhul mõju. Näiteks kui inimene on kogu aeg Keskerakonda valinud, kuid näeb, et nüüd on mingi jama seal lahti, siis ta selles konkreetses küsitluses ütleb, et ta ei hääletagi kellegi poolt.

Reformierakonna toetus ei ole oluliselt langenud, kuid kui mõelda, et nende inimeste hulk, kelle seast see toetusprotsent arvestatakse, on vähenenud, siis arvuliselt on neil ilmselt ikkagi toetajaid vähemaks jäänud.

-Kas saab öelda, et sotside suure tõusu põhjuseks on see, et mitme teise partei toetus on vähenenud?

Sotside toetus on kahtlemata tõusnud, seda ei saa „ei oska öelda” protsendi kasvu süüks ajada. Kui kolm protsenti on kasvanud nende osakaal, kellel eelistus puudub ja sotside toetus kerkis kaheksa protsenti, siis siin on ju selge tõus olemas.

-Kas on mingi seos sotside toetuse kasvu ja erakondlikku eelistust mitte omavate inimeste hulga vahel?

Need inimesed, kes on loobunud mõne muu partei toetamisest, võivad tõesti hakata valima sotsiaaldemokraate. Siin teatud nihked kindlasti on, kuid selleks peab valdama konkreetset andmebaasi, et oleks võimalik neid seoseid vaadata.

Usun, et sotsid on muutunud sobivaks valikuks, kui erakond, kellel praegu suuri skandaale kaelas ei ole. Sotsid on saanud edu ilma suuremate tegutsemiseta. Populaarus on neile osaks saanud tänu sellele, et nad pole midagi teinud.

-Kas praegu on veel liiga vara öelda, et sotsid on järgmiste riigikogu valimiste võidukursil?

Riigikogu valimisteni on veel palju aega, kui erakorralisi valimisi ei tule. Praegu on küsimus selles, kuidas lähevad kohalikud valimised pooleteise aasta pärast.

Riigikogu valimiste osas ei tea veel, mis ees ootab. Milline on majanduslik seis ja mis maailmas üldse toimub. Seda on väga raske prognoosida.

Selge on see, et sotsid on tõusnud parteimaastiku liidriks, kuid seda kohta kolm aastat hoida on märksa keerulisem, kui korraks säärasesse rambivalgusesse tõusta.

-Kohalike valimiste eel võiksid sotsid juba midagi loota?

Sotsid on mõnes mõttes saanud praeguse positsiooni tänu sellele, et teised on endale ise käkki keeranud ja sotsiaaldemokraadid on selle paistel paremad välja paistnud. Selleks aga, et valimisi võita, tuleb ise väga palju pingutada ja konkreetsied lubadusi anda. Praegu lubatakse vaid seda, et võidame järgmised valimised, kuid enne valimisi tahab valija teada, mida seejärel tegema hakataks. See programm peab olema ka väga atraktiivne.

-Kas olukord, kus 37 protsenti inimestest ei oska kedagi valida, on soodus pinnas uue poliitilise jõu esilekerkimiseks?

Juba eelmiste valimiste ajal oli näha, et 10 protsenti hääli jäi riigikogus esindamata, seega nišš teatud protestipartei jaoks on olemas ja eks näiteks end ümber nimetanud Rahvaliit seda ka püüab.