Juhan Liivi klubi

Teatavasti on see raamat kirjutatud muljete põhjal, mis Lodge kogus 1999. aastal Tartus Euroopa Kognitiivteaduste aastasümpoosionil käies. Raamatu tegelastes tunneme hõlpsasti ära Eesti teadusjuhi Jüri Alliku (raamatus Ralph), esipoetessi Doris Kareva (Helen), küberneetik Endel Lippmaa (Dudgers), Kareva õpilase Kristiina Ehina (Sandra), diplomaat Toomas Hendrik Ilvese (Martin) ja politoloogiatudeng Anna-Maria Galojani (Ludmila). Mäletame seda sümpoosioni sellepärast nii hästi, et olime ka ise tudengid, vaimustunud Alliku ettekuulutusest, et tulevikus võivad ilukirjanikud tööta jääda, sest nende asemel hakkavad hoopis teadlased kirjeldama, kuidas ja mida inimene mõtleb ja tunneb.

Teadlaste-luuletajate konflikt algas vikerkaarest. Aastani 1672 oli see taevamärk luuletajate pärusmaa, kuni sinna tungis Isaac Newton traktaadiga “Uus teooria valgusest ja värvidest”. Jumalik ilmutus dekonstrueeriti valguse murdumiseks veepiiskades, mida igaüks võis järele teha. Newtonile oponeeris 1820. aastal Inglise romantik John Keats, kirjutades poeemis “Lamia”:

“Vikerkaar kord võimsalt taevas kummus

Kas pole aga kadund kogu lummus?

Külma filosoofia pelgast puudutusest

Me saime aimu spektri köögipoolest

Imed on nüüd argielu kataloogi sees

Võluilma anastand on hüpotees

Inglilt rebind tiivad jõhker teadus

Aardelaegast asendab ju loodusseadus

Vikerkaar on alasti…”

Evolutsioonibioloog Richard Dawkins omakorda avaldas selle poeemi kohta raamatu “Vikerkaar on alasti: teadus, illusioon ja imede janu” (1998). Tema sõnul eksis Keats rängalt: teadus mitte ei hävita poeesiat, vaid annab sellele hoopis inspiratsiooni. Newtonist oli aga möödunud juba kaks sajandit ning teadus oli alasti võtnud lisaks atmosfäärinähtustele muudki maailma imed: Einstein andis ajale ja ruumile kitsad piirid, Darwin aga näitas, et inimene on tekkinud juhuslikult.

Teadlased asusid piirama ka luuletajate viimast kindlust – inimese meelt. Õli valas tulle Rooma paavst, väites, et teadlased ei suutvat kunagi ära seletada armastust. Dawkins aga lajatas raamatus “Isekas geen” (1976), et armastustunne on monogaamsetel loomaliikidel evolutsioneerunud instinkt, mille eesmärk on partneriga tugev pesakond rajada, valvates teda samas paariväliste kopulatsioonide eest.

1999. aasta kognitiivteaduste sümpoosioni ajaks olid luuletajad niisiis muutumas naerualusteks, teadlastel oli aga meri põlvini. Ajutomograaf oli kaardistanud agressiooni-, seksi- ja kõikmõeldavad muud keskused. IT-mehed meisterdasid tehisintellekti kallal. Allik ise avastas, et multiintelligentsuse asemel on vaid üks universaalne tarkus ning et rumalad on kõik ühtviisi rumalad.

Allik oli teadlaste positsioonis nii kindel, et tegi luuletajaile žesti, kutsudes konverentsi lõppsõna ütlema Doris Kareva. Poetess kasutas juhust ja nentis, et enamik teadlasi on hoopis kitsarinnalised karjeristid või koguni proled. Paljud uurimisrühmad on teaduse uhke sildi all tegelikult takerdunud primitiivsesse rutiini, korrates iseennast kuni pensionini. Teadlaste kõrge autoriteet on seega osaliselt mull, mille lõhkemine on vaid aja küsimus.

Teadlased kiidavad, et nende valdkond on ülikiirelt arenenud, märkamata, et võib-olla veelgi kiiremini on edenenud kirjandus. Tänapäeva kirjandus on tõusnud läbi renessansi, baroki, valgustuse, klassitsismi, romantismi, realismi, naturalismi, modernismi, postmodernismi, fantaasia, ulme ja paljude muude voogude kõrgtasemele: lugege ainult, ja see puudutab hinge. Võib-olla on viimasel ajal kognitiivteadused pidanud kirjandusele hoopis positsioone loovutama? Need harvad hetked, mil me saame tõesti targemaks, ei tule ju mitte niivõrd teadusaruande, vaid ilukirjanduse lugemisest.

Mida ütles Kareva inimese mõtlemise kohta?

“mu muljut kujutluste kobaraist

jääb keelele ja kaalule üht-teist –

kristalliseeruv kujund.”

Vaidlesime tunde, mis sõnumit kannab romaani puänt. Jüri Allik häkib Dorise intiimpäevikusse, kujutledes, et seal on “omalaadne salvestis sellest, mida naine eelistas nimetada oma minaks või hingeks”. Kas asus loodusteadus sellise sümboolse sammuga kirjandust endasse hõlmama justkui järjekordset andmebaasi? Või vastupidi, tähendas see räpane tegu, et teadlane oli inimmeele analüüsil sunnitud tunnistama kirjaniku ülekaalu?

Raamat lõpeb, elu mitte. Jüri ja Doris said pehmelt öeldes sõpradeks ja sattusid kuuldavasti huvitavasse seiklusse. Kui Anna-Maria Galojan juhatas MTÜd Eesti Euroopa Liikumine, ujunud ta Allikule külje alla ja sõlminud temaga mingi sotsiaalpartnerluse lepingu. Pettust läbi nägemata tegi Allik poole miljoni kroonise ettemakse, enese teadmata aga mitte MTÜ, vaid Galojani isiklikule kontole.

Allik vedas Karevaga kihla, et meelitab Galojanilt raha tagasi, kasutades kognitiivteaduste viimast sõna. Ta tutvustas ahnele neiule inimühiskonna alustala – retsiprookse altruismi mudelit, mille järgi heateod tõstavad inimese reputatsiooni ja kindlustavad heaolu, kelmused aga paiskavad ta viletsusse. Allik näitas Galojanile Vangi Dilemma mängu, milles reeturid esimese vooru küll võitsid, kuid turniiri kaotasid.

Galojan aga ei viitsinud Allikut kuulatagi, sest mehel polnud raha tagasiküsimiseks juriidiliselt pädevat dokumentatsiooni. Seega pidi Kareva ise end sellesse vastikusse jamasse segama. PÖFFi piletisabas Galojaniga kokku juhtunud, kulus Kareval vaid kümme sekundit, et Allikule pool miljonit tagasi küsida. Väidetavalt oli ta öelnud jaapani haiku:

“mu rumal õeke
varastatud ehted vea-
vad kõrvad maani”.