Kasutamata võlvid

Külastajat juhitakse muuseumis ringi teraskonstruktsioonidel, mis kasutavad võlvi — aga ei tooda ühtki võrdlust kas või koorikutega, mis nende kohal kõrguvad. Ekspositsioonis viidatakse ka Sydney ooperiteatrile, aga jäetakse see seos korralikult välja toomata (insenertehnilises mõttes õnnestus vesilennukite baas hindele ”viis”, aga ooperiteater hindele ”kolm”).

Teine tähelepanek: muuseum ei mainigi meie ajalugu palju mõjutanud kolme alust. Need on Vanemuine, Tallinn ja Georg Ots. Mitmekümne aasta vältel olid nad nagu tee üle Laadoga blokaadis Leningradi. Kui keegi tahab väita, et neid aluseid ei ehitatud Eestis, siis lähemal kui Lembit ikkagi. Kas tõesti ei säilitatud Tallinnast ühtki detaili? Vrakkide otsimine on romantilisem, aga ärgem oma ajalugu unustame!

Kolmas häiriv teema oli külastajate turvalisus. Loodud on hämar, alavalgustatud ruum, mis on täis erinevaid metallesemete teravnurki ja T-talade teravaid servasid, tumeda põranda kohal põlvede kõrgusel sama tumedaid esemeid, tuletõrjevoolikute kapid keset käigusildasid, trepp „kaob” alla. Kehvema silmanägemise või tähelepanuvõimega kodanikke hakkab traumapunkti ohtralt pöörduma. Kas tervisekaitse ei kontrolligi muuseume? Võrdluseks — väikesele lastehoiule esitab tervisekaitse ülimalt detailseid nõudeid, isegi ühtki täisnurka ei tohi olla.