Janek Luts

Mängus on miljardid maksumaksja eurod, mille saatuse üle otsustavad 20 naist ja 81 meest. Kui suvises palavuses jalutada jahedates netikoridorides, leiab selliseid otsustajate suhtarve veelgi.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas on 22 sihtasutust ja äriühingut, mille nõukogudesse kuulub 105 tubli inimest, vaid 17 neist naised. Taas on näha hämmastavat soolist segregatsiooni osaliseks – mida suuremad rahasummad, seda väiksem on tõenäosus leida sihtasutuse või äriühingu nõukogust rohkem kui üht naist. Näiteks suurima riigifirma Eesti Energia nõukogu kaheksa liikme hulgas on naisi ümmargune null.

Võiks arvata, et “pehmete väärtuste” maailmas sellist vahet ei näe, aga võta näpust. Sotsiaalministeeriumi haldusala suurima eelarvega sihtasutuse, Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu kaheksast liikmest on naisi vaid üks. Veidi vähem võimsa eelarvega Tallinna Lastehaigla sihtasutuse viieliikmelisest nõukogust on aga neli naised.

Võiksime siia laduda veel andmed kultuuriministeeriumi haldusalasse kuuluvast muuseumisüsteemist, ent tulemus on ikka sama – mida vähem raha, seda rohkem naisi juhtivatel ja vastutavatel kohtadel. Siit ka järeldus, et ju siis pole eesti naiste kolju kuju kümnete miljonite eurode üle otsustamiseks sobilik.

Majanduskriisi ajal on nii väiksel-vaiksel kodumaal kui ka laias kärarikkas maailmas rõhutatud, et paljuski on just maskuliine uljus meid upakile ajanud. Otsustajate ja vastutajate hulgas peaks olema rohkem naisi, sest nad on alahoidlikumad ja nende eesmärgid ei ole nii lühiajalised. Aga näib, et vähemalt ESMi kiidame ikkagi maskuliinselt ja ühehäälselt kogu Euroopas heaks!