Julia Laffranque: Kellele jääb inimõiguste kaitsel viimane sõna?
Tallinn on tänavu Euroopa õiguse pealinn, Eesti aga Rahvusvahelise Euroopa õiguse ühenduse (FIDE) eesistuja ja selle kongressi korraldaja. Kongressil arutatakse ühe teemana põhiõiguste kaitset rahvuslikul (liikmesriigi), rahvusülesel (Euroopa Liidu) ja rahvusvahelisel (Euroopa Nõukogu) tasandil ehk konstitutsioonide, ELi põhiõiguste harta ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni vastasmõjusid.
Mitmete viimaste sündmuste valguses on see teema nii Euroopa Liidus kui ka Eestis erakordselt aktuaalne.
Põhiseadus
Eestis on põhiõiguste ja -vabaduste aluseks Eesti Vabariigi põhiseadus, eelkõige selle teine peatükk. Viimased kaheksa aastat on põhiseadus olnud otseselt mõjutatud Euroopa Liidu õigusest, mis põhiseaduse täiendamise seaduse kaudu hakkas valguma Eesti põhiseaduslikku korda ja seal, nagu teistegi liikmesriikide õiguses, edasi areneb. Nii põhiseadus kui ka selle täiendamine kiideti heaks rahvahääletustel.
ELi põhiõiguste harta
Euroopa Liidus on põhiõigused ja -vabadused koondatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartasse. See sisaldab nii Euroopa inimõiguste konventsioonist tuntud õigusi kui ka täiendavaid sotsiaalseid põhiõigusi. Alates Lissaboni lepingu jõustumisest 2009. aasta detsembris on harta õiguslikult siduv ja Eestile ELi õiguse rakendamisel kohustuslik.
Riigikohtu roll Eesti ja ELi õiguse suhestamisel
Vastuolu korral on Euroopa Liidu õigus liikmesriigi õiguse suhtes ülimuslik. Siiski hoidub mõne liikmesriigi (näiteks Saksamaa) konstitutsioonikohus tunnistamast ELi õigust oma riigi konstitutsioonist kõrgemalseisvaks. Teatud põhimõtted ja väärtused, mida ELi õigus võib-olla ei tunnegi, võivad konkreetsele riigile ja selle õigusele olla nii olulised, et neid tuleb kindlasti kaitsta (näiteks ilmalikkuse põhimõte Prantsusmaal).
Eesti põhiseaduse täiendamise seadus sisaldab küll kaitseklauslit, mille kohaselt võib Eesti kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes põhiseaduse aluspõhimõtetest, kuid Riigikohus pole siiani selgitanud, millised need aluspõhimõtted on. Riigikohtu arvamust ei küsitud enne Euroopa Liiduga ühinemist, enne Euroopa Liidu nurjunud põhiseadusleppe ega Lissaboni lepingu ratifitseerimist Riigikogus. Samas on alates 2006. aastast Riigikogul võimalik teatud juhtudel küsida Riigikohtu arvamust – seda õigust on seni kasutatud vaid eurole ülemineku puhul. Kahjuks jäi aga palju küsimusi, eelkõige ELi õiguse piiride kohta, lahendamata.
Nüüd on Riigikohtul võimalik oma seisukoht avaldada, sest õiguskantsler vaidlustas ESMi lepingu.
Euroopa Inimõiguste Konventsioon
Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga (EIK) ühines Eesti 1996. aastal. Kuigi formaalselt seisab EIK põhiseadusest madalamal, on Eesti allutatud Euroopa Inimõiguste Kohtule, kes võib konventsiooniõiguse rikkumise korral mõista Eesti riigilt kannatanud kaebaja kasuks hüvitist.
Nii EIK, ELi põhiõiguste harta kui Eesti põhiseaduse puhul lähtutakse ühisest arusaamast: avaliku võimu tegevus on allutatud põhiõiguste ja -vabaduste austamisele ning nendest kinnipidamisele.
Aga kui inimõiguste kaitset tagavad sätted on vasturääkivad või vastav akt puudub? Millisesse kohtusse tuleks pöörduda? Kas Eesti kohtunikul on võimalik teenida korraga kolme jumalat: Eesti põhiseadust, ELi põhiõiguste hartat ja EIKd?
Hierarhia kohtute vahel
Kahjuks jäävad need küsimused sageli vastuseta. Loodetakse, et vastuolusid tekib harva, ja kui tekibki, ütleb Eesti kohus oma sõna, ja kui sellega ei nõustuta, on teatud tingimustel võimalik edasi kaevata Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Viimase lahendist võib omakorda tuleneda vajadus Eestis menetlus taas avada (teistmine) või koguni seadusi muuta. Protsess võib kesta aastaid, kulutada raha ja närve ning tulemus võib olla pigem põhimõtteline kui tõhus lahendus. Eesti kohtul ei pruugi olla kerge Euroopa kohtute lahendusi mõista või nendega nõustuda, sest Euroopa kohtud näevad asja Euroopa võrdluses. Üldjuhul arvestavad Eesti kohtud siiski Euroopa kohtute praktikaga. Formaalne hierarhia Eesti kohtute, ELi Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu vahel puudub. Ükski neist ei tühista teise otsuseid, kuigi võib mõjutada õigust ja selle mõistmist laiemalt.
Ungari punase viisnurga näide
Poleemika selle üle, kellel on inimõiguste kaitsel viimane sõna, puudutab ka seadusandja, täitevvõimu, kohtuvõimu ja veidi koguni “meediavõimu” vastasmõju. Küllap on nii üldsusel kui ka seadusandjal mõnikord raske kohtu otsusest aru saada. Ka riik võib tunda end ebamugavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu hukkamõistva otsuse tõttu. Äärmiselt oluline on kohtuotsuse põhjendus ja selgus.
Euroopa Inimõiguste Kohus eeldab, et esimesena peab inimõiguste adekvaatse kaitse tagama liikmesriik. Euroopa Inimõiguste Kohus lahendab asja siis, kui riigis pole suudetud seda teha või on seda tehtud konventsiooni rikkudes. Samas võib Euroopa Inimõiguste Kohus leida, et liikmesriikidel on küllalt avar otsustusruum ja Euroopas puudub piisav konsensus.
Ungari karistusseadustik keelas haakristide, SS-märkide, sirbi ja vasara ning punase viisnurga levitamise ja eksponeerimise. Ungari töölispartei aseesimeest Attila Vajnaid karistati kriminaalkorras, sest 2003. aastal kandis ta ühel meeleavaldusel oma riietel umbes 5 cm suurust punast viisnurka. Esimese astme kohus mõistis Vajnai süüdi.
Vajnai kaebas edasi ja järgmise astme kohus küsis Euroopa Liidu kohtult eelotsust. Ungari kohut huvitas, kas keeld on vastavuses väljendusvabaduse ja võrdse kohtlemise põhimõttega – teistes riikides sellist keeldu ju pole, seega võib Ungari seadus olla võrreldes muu ELiga diskrimineeriv. ELi kohus vastas, et tal pole pädevust seda asja otsustada ja Vajnai karistus jäi jõusse.
Vajnai kaebas edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse. See leidis 2008. aastal, et EIKst tulenevat väljendusvabaduse õigust on rikutud. Kuigi viisnurga ärakeelamine oli seadusega ette nähtud ja teenis legitiimset eesmärki tagada avalik kord ja teiste inimeste julgeolek, polnud see demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Punane viisnurk on mitmetähenduslik sümbol, mida ei saa eranditult samastada totalitaarsete ideedega, vaid see on ka rahvusvahelise töölisliikumise tähis. Lisaks polnud alust arvata, et punase viisnurga kandmine riietusesemel tooks kaasa rahutusi. Seega oli viisnurga kandmise üleüldine keeld Euroopa Inimõiguste konventsiooniga vastuolus.
Juhtum illustreerib Euroopa õiguskorra komplitseeritust inimõiguste kaitse vallas. Kuigi Vajnail läks lõpliku otsuse teadasaamiseks aega ligi viis aastat, on tegemist põhimõttelise lahendiga. Peamine on, et inimesel oleks võimalik oma õigusi kaitsta.
Lõpetuseks: praegu arutletakse, kas ei saaks liikmesriikide kohtuid juba varasemas staadiumis panna kvalitatiivselt kaasa rääkima inimõiguste kaitsel, andes neile näiteks võimaluse asja arutamise ajal paluda Euroopa Inimõiguste kohtult arvamust. Euroopa Liidu ühinemine EIKga püüab samuti luua korrastatud ja ühtset Euroopa õigusruumi, paraku on see hetkel takerdunud poliitilisel tasandil.
Professor Julia Laffranque on rahvusvahelise Euroopa õiguse ühenduse president.
