Murest murtud ema kirjast selgub, et lootusetuks arvatud neelamisraskustega haige jäetakse regionaalhaiglas lihtsalt nälga surema. Apaatsust tekitavaid rahusteid ja valuvaigisteid süstitakse ka neile patsientidele, kellel puudub igasugune valu, ilmsed insulditunnused jäetakse tähele panemata; lahtise akna juures lebavat liikumisvõimetut inimest piinakse teki äraviimisega, ning ta saab haiglas kopsupõletiku, kirjutab Rõigas. Süüdistusi on tal veelgi, ja ma ei usu, et ta grammigi liialdas. Tema näeb seda asja nii.

Põhja-Eesti regionaalhaigla teatas vastuseks, et  noormees oli haiglasse jõudes haiguse lõppstaadiumis - tal oli pahaloomuline kasvaja - ning teda päästa polnud enam võimalik. See olevat tõestatud nii kliiniliselt kui ka lahangul.

Selle üle vaielda ei saa, ega tahagi. Mis on oluline, on suhtumine. Mõned Rõigase toodud tsitaadid näitavad seda vastuvaidlematult:

  • "Mis te tast ometi kraadite, ega see ta olukorda enam ei aita!"
  • "Kuulge, üldse pole vahet, kas teie poeg sai insuldi, tal on peas põletik, midagi pea sees kasvab või sai verevalumi - nagunii sureb ära!"
  • "Soovitan teil oma eluga nüüd edasi minna, muidu ootab teid sama saatus"

Kuhu on jäänud inimlikkus ja hoolivus? Kuhu missioonitunne ja südametunnistus? Kuidas saab nii öelda ühele lapsevanemale? Haiglas? Robotid saaksid ka inimlikumalt hakkama.

Minu lähedased pidid äsja läbi elama sarnased katsumused ja see, mis nad rääkisid, klapib üks-ühele Rõigase jutuga. Võiksin samuti nimetada nimesid. Ja tuua näiteks tsitaadi ühelt arstilt: „Mida te üldse tõmblete, nagunii sureb ära!"

Lisaks pidime lausa nuruma haiguslugu, et proovida ühelt teiselt, välismaal töötavalt arstilt nõu saada (meile öeldi, et Eestis ravi ei ole), ja ka siis ei antud täielikku haiguslugu. Ja öeldi: „No milleks teile see, lootust pole!" Nüüd on juba hilja. See inimene on surnud. Suri täna.

Aga miks te tahate hingeliselt sandistada ka terved inimesed, miks te tahate võtta viimase lootuse ja sülitate nõnda inimestele näkku?

Ma saan aru ega pea õigeks seda, et arstide ja sanitaride palka vähendatakse. Nad teevad kahtlemata rasket tööd ja on teeninud ära korraliku tasu. Aga kas tõesti on asi kaadrites, et sellise palga eest ei saa hoolivamaid inimesi tööle võtta? Ei tahaks uskuda, et asi on selles. Asi on mingis üldises mentaliteedis, mingis hoolimatusest ja õelusust läbi imbunud Eesti ühiskonnas, mille võrsed nii kaunilt haiglas välja löövad. See peaks olema koht, kus inimesed saavad abi, mitte alandust ja hoolimatust tunda, kas pole.

Ma ei tahaks nüüd ühe vitsaga kõiki lüüa. Olen veendunud ja ka kunagi kogenud, et haiglates jätkub ka tublisid ja eluterveid inimesi. Tunnustus neile.
Aga sellegipoolest tundub, et enne, kui ühiskonnas ei kerki küünilise materialismi asemele väärtusskaala tippu inimlikkus, väärtused, mis ei põhine rahal, ei muutu laias laastus midagi. Ma kardan, et nii on.

Ja praegu võib haigla välja saata mistahes pressiteateid ja kinnitada, et kõik oli korras, aga fakt jääb faktiks - hoolimatust ei vabanda millegagi.