Jumala valgus
Ühel hommikul, mis ei ole kaugel, me ärkame NATOs. Lööme silmad lahti, vaatame aknast välja – sombune, muda nagu ikka lumega segamini, prügikasti juures kohmitseb keegi. Seina taga hakkab laps nutma. Kui see on sinu laps, siis on see sinu vere hääl, hetkel palju teravam kui NATO-probleem. Moodsa filosoofia tuletorn Gilles Deleuze ütleb: “Kahtlemata… on mõelda tegelikult hirmus raske.” Muidugi ei räägi ta seejuures mõtetest nagu millisest poest täna sushit osta või isegi mis tingimustel oleks Venel kasulik meid rünnata. Pigem mõtlemisest, mis kompab väljapoole Mina kaitstud positsioone. Selliseks mõtlemiseks on vaja vapustust enesepildis, et mõradest torkaksid ootamatud küsimused. Need ootamatud küsimused ongi see jumala valgus, mis parimatel kordadel läbi meie särab. Kas ärgata ühel argipäeva hommikul NATO kodanikuna on küllaldane šokk, et kedagi raputada lahti soojaks magatud küsimustest ja panna – uuesti mõtlema?
Briti turismiproff kirjutab: eestlaste enesereklaami nõrkus on selles, et nad kirjutavad endist nii, nagu ise ennast näevad, ega arvesta, et tegelikult lähevad korda hoopis teistsugused asjad. Sellepärast jookseb suurem osa mainekujundusest märgist mööda – huvituvad ainult need, kes igasugu pärismaalastest nagunii ilma reklaamitagi vaimustunud. Jutt on kinnisest positsioonist.
NATOga liitumise ratsionaalne eesmärk peaks olema Eesti ja eestlaste kestmine. Mis ei muutu, ei kesta – "samaks jäämine" on keeleline paradoks. Vene aeg muutis eestlasi peaaegu enesekaotuseni, aga ometi nad jäid – osalt ka tänu idealiseeritud enesepildile (Vabadussõda, euroopalik Eesti). Uus olukord on hoopis teine – pilt on lootusetult lupjunud, ainuvõimalus maailmast mitte välja kukkuda on iga hetk uuesti vaadata. Milline on malelaud, kus meiega mängitakse, võib aimu saada ainult “pildi kõrvale” astudes. Kas NATO põrutab meid kaitsest välja, paneb positsioone avama? Kas me suheldes õpime uusi mõisteid – ma ei mõtle sõnakõlkse nagu “väljakutse” või “kestev vabadus”, vaid materjali, millest tehakse küsimusi? Võibolla.
Kuskil Pärnumaal elab Salmi Kusti. Kusti arvab moodsast elust halvasti, sest noored mehed käituvad nagu naised ja mõni ime, et naised “veministideks” lähevad. Homode vastu pole Kustil midagi – keda omasooiharaks loodud, see ise parata ei saa. Aga kui mees on valmis röövlite eest kodu kaitsmise asemel esimese paadiga vehkat tegema, siis ei vääri selline Kusti meelest padrunit ka mitte. Kusti teab, et algul tehakse jalaväelahingus ikka püksid täis, tema sõdis tibladega Kannasel ja hiljem SS-pataljonis Peipsi ääres. Tema gümna klassivend lõi 44nda sügisel kusagil Lasnamäe kaevikutes tagasi viis punaste rünnakut ja sai siis kuuli sakslastelt, kes nende kompanii riismeid venelasteks pidasid. Kusti küsis siis, kas on üldse mõtet või on kõik mõttetu. Vastust ei saanudki. Küll aga hoidus ta edaspidi kahest pettekujutlusest – et ma võin oma saatust määrata, ja et ma ei saa midagi muuta. Kusti ütleb, et ta on indiaanlane. Tema õe kodu on Wisconsinis ja õde kirjutas, et eurooplaste asi on nüüd ainult vaenlasele allaandmist õpetada.
Me peame endalt enne NATOt küsima raskeid küsimusi, ütles eksminister hiljuti. Et kas me oleme valmis oma poisse Iraaki saatma. Ma arvan, et see on möödaküsimus. Surma ees on kõik ja igal pool võrdsed. Pealegi aega, kus tuhanded Eesti pojad üle lageda lahingusse marsivad, ei tule enam. Moodne sõda on teisest päevast alates täpse tööjaotusega spetsialistide ja ettevõtjate motiveeritud äri, kuhu iga lontkõrv lihtsalt ei pääse. Selle küsimuse peidetud iva on, et meie eilsed küsimused ja eilsed arusaamad riigist, piirist, kodust, rahvast on nagu kinni jäänud subtiiter ammu edasi jooksnud filmi all.
Keda NATO-hommik raputab sellele mõtlema, on kahtlemata saanud temalt pisut valgust.
