KGB eelkäija Tšekaa asutati 1917. aasta detsembris ning sellest ajast alates leidis aset pidev võimuvõitlus nõukogude kommunistliku partei ja julgeoleku vahel. See võitlus oli varjatud tavainimeste eest, kuid selle rivaliteedi raamides üritas julgeolek Stalini ajal hävitada parteinomenklatuuri, samal ajal kui parteil, mis teostas kontrolli julgeoleku üle läks korda aeg-ajalt kõrvaldada ja maha lasta nõukogude salapolitsei juhtkond, millele järgnes ühtlasi julgeoleku struktuuri reorganiseerimine ja ümbernimetamine, et muuta see parteile vähem ohtlikumaks. Vähemalt nii näis parteile restruktureerimise momendil. Selline teineteiselt „teki pealt tõmbamine” jätkus kogu Nõukogude Liidu eksistentsi vältel. Kõigele vaatamata õnnestus 1982. aasta novembris peale Brežnevi surma NLKP peasekretäriks saada KGB esimehel Juri Andropovil, mis oli ühtlasi esimeseks korraks, kui julgeoleku juhist sai Nõukogude Liidu liider. Selle „vägiteo” eest kannab tänane FSB akadeemia tema nime, samuti on tal mälestustahvel Lubjankal... Niisis õnnestus 1982. aastal julgeolekul saavutada ajaloolise ülesande täitmine, KGB võim kestis lühikest aega, kuna 1984. aastal Andropov suri ja partei haaras uuesti juhtohjad riigis enda kätte. Kremli „vanakeste” surma järel tuli 1985. aasta märtsis võimule Mihhail Gorbatšov, alustades „glasnosti” ja „perestroika” kampaaniaid. Otsus selleks oli kollektiivne, Gorbatšovi taga seisis toona Poliitbüroo ning väär on seetõttu arvata , nagu „perestroika” ja „glasnosti” taga oleks vaid tema initsiatiiv ja algatus.

KGB vaatas seda kaua kõrvalt ning 1991. aasta augustis otsustas ette võtta järjekordse katse võimuhaaramiseks riigis. „Augustiputši” ei organiseerinud Nõukogude Liidus „abstraktne” Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, vaid Riiklik Julgeoleku Komitee ehk KGB, mille eesotsas alates 1988. aastast oli armeekindral Vladimir Krjutškov, kes ühtlasi oli Poliitbüroo liige. 18.-21. augustini 1991 tegutsenud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee koosseisu kuulusid teiste julgeolekustruktuuride ministrid, nagu siseminister Boriss Pugo, kaitseminister Dmitri Jazov, kaitsenõukogu esimehe esimene asetäitja Oleg Baklanov. Sinna kuulusid ka peaminister Valentin Pavlov ning NSV Liidu asepresident Gennadi Janajev. Krjutškovi vaatenurgast olid kaasatud riigipöördesse kõik võtmepositsioonidega ministrid, mis tõttu putš läbi kukkuda ei saanud.

Ennustada, mis oleks saanud, kui putš oleks õnnestunud, ei saa ajaloolane endale lubada. Kuid sellegi poolest huvitav on vaadata, kuidas Venemaal arenesid sündmused 1991. aasta augustist kuni 2015. aasta augustini KGB/FSB võimuhaaramise plaanide perspektiivist. Niisiis 1984. aastal seoses loomulike asjaolude -Andropovi surmaga- tuli KGB-l võim parteile tagasi anda. 1991. aasta „augustiputš” oli katse võim partei käest jõuga „tagasi rebida”. Riigipööre kukkus läbi ja Gorbatšov jäi formaalselt võimule. Kuid reaalsuses koondus võim liiduvabariikide juhtide kätte, kes polnud NSV Liidu edasi eksisteerimisest huvitatud. Nõukogude Liit lagunes ja Gorbatšov läks „erru”. Kõik see leidis aset küllaltki kiiresti ja rahumeelselt. Mida järeldas sellest KGB? Ainult seda, et üks riigipöördekatse ebaõnnestus ning tuli ettevalmistada järgmist. Demokraatlikust liikumisest kerkis Venemaal 1991. aasta võidukatel päevadel esile kaks liidrit – Moskvas Boriss Jeltsin ja Leningradis Anatoli Sobtšak. Kuid pöörake tähelepanu sellele, et juba 19.-21. augustil 1991 seisis Moskvas valitsuse residentsi ees tankil Jeltsini selja taga KGB ohvitser Aleksandr Koržakov ning Leningradis Sobtšaki taga toona kõigile tundmatu KGB ohvitser Vladimir Putin... Demokraatlik revolutsioon Venemaal oli alles alanud, kui KGB-l olid nupud malelauale juba asetatud nii, et demokraatlike juhtide selja taga seisis KGB.

Edasine oli juba aja küsimus. Juba 1994. aasta detsembris lasi võimuihar Jeltsin, kelle jõustruktuuride esindajad olid „ümber sõrme keeranud”, tirida Venemaa FSK (nii nimetati toona endist KGB-d, tänast FSB-d) poolt provotseeritud Tšetšeenia sõtta. 1996. aasta märtsiks, kui algas presidendivalimiste kampaania uueks ametiajaks, oli Jeltsin end valijate silmis sedavõrd kompromiteerinud, et tema reiting oli mõnede küsitluste järgi langenud kolmele protsendile. Mingeid võimalusi võiduks ausate valimiste käigus Gennadi Zjuganovi vastu tal polnud. Jeltsini lähimasse ringi kuulunud presidendi julgeolekuteenistuse juht kindral Aleksandr Koržakov, FSB direktor Mihhail Barsukov ja asepeaminister Oleg Soskovets soovitasid Jeltsinil seoses Tšetšeenia sõjaga kuulutada Venemaal välja erakorraline olukord ning tühistada valimised või võltsida selle tulemusi. Nagu on meenutanud Boriss Berezovski, siis Jeltsin, kes ei tahtnud võimu käest anda, kaldus sellise lahenduse kasuks, andes allkirja vastavale presidendi ukaasile. Kui seda ukaas oleks täide viidud, oleks Jeltsin kaotanud presidendina legitiimsuse ning oleks pidanud toetuma Koržakovile ning Barsukovile. Berezovski järgi plaanis Koržakovi-Barsukovi-Soskovetsi triumviraat kõrvaldada Jeltsini võimult ning presidendiks pidi saama Oleg Soskovets. Berezovski ei välistanud ka seda, et vandenõulased oleksid „aidanud” Jeltsinil surra, s.t. ta füüsiliselt kõrvaldanud.

Koržakovi-Barsukovi-Soskovetsi vandenõu märtsis 1996 oli järjekordne FSB/KGB katse haarata võimu. Kuid Jeltsin sai õigel ajal aru, et Koržakovi „projekt” ähvardab, mitte ei tugevda tema võimu riigis. Jeltsin tühistas erakorralise olukorra ukaasi ning võttis vastu abikäe nendelt, keda hakati samal ajal nimetama „oligarhideks” ehk Boriss Berežovski initsiatiivil ja Anatoli Tšubaisi juhtimisel koondunud vene suurärimeestelt, kes pakkusid suuri rahalisi ressursse Jeltsini valimiskampaania läbiviimiseks ning mis olulisem – kontrollisid toonast vene pressi ning telekanaleid. Jeltsini ja oligarhide ühise pingutuse tulemusel läks tal korda presidendivalimiste teine voor Zjuganovi ees võita, kogudes 53,82% häältest Zjuganovi 40,31% vastu. Presidendivalimiste esimese (16. juunil) ja teise vooru (3. juulil) vahel saatis Jeltsin erru Koržakovi, Barsukovi ja Soskovetsi, 31. augustil 1996 kirjutas aga alla kokkuleppe Aslan Mashadoviga esimese Tšetšeenia sõja lõpetamiseks.

FSB ei heitnud meelt ning tegi sellest väga olulise järelduse: Venemaal ei õnnestu võimu haarata riigipöörde läbi, vaid seda tuleb teha seaduslikult, haarates enda kätte presidendiamet. Lähimad valimised olid 2000. aastal ning juba 1999. aastal oli kujunenud situatsioon „malelaual” nii, et Jeltsin oleks võinud just kui oma järglase piltlikult öeldes „välja tõmmata” tema ette asetatud kaardipakist. Jeltsini plaani järgi pidi ta minema 1999. aasta 31. detsembril erru, nimetades oma järglaseks ametisoleva peaministri. Järgmisena pidi presidendi kohusetäitja esitama oma kandidatuuri 2000. aasta valimisteks ning saama järgmiseks presidendiks. Kuid sellesse kaardipakki sattusid kummalisel kombel kolm kaarti ja kõik nad olid seotud eriteenistustega. Kandidaadiks „number üks“ oli endine välisluure SVR direktor Jevgeni Primakov, kes 1999. aasta algul oli Venemaa peaminister. Kuid Jeltsin pettus Primakovis, kes mängis Riigiduumas kokku kommunistidega ning Jeltsinisse suhtus üleolevalt, pidades teda poliitiliseks laibaks. Ja Jeltsin sai aru, et Primakov ei sa temale ja ta lähedastele anda puutumatuse garantiid, peale seda kui ta on ametist loobunud. Seepärast asendas Jeltsin mais 1999 Primakovi endise FSK direktori, esimese Tšetšeenia sõja arhitekti ja initsiaatori, Sergei Stepašiniga. Ka Stepašin ei sobinud. Presidendi administratsiooni juhile Aleksandr Vološinile näis, et Stepašin mängib kokku peamise konkurendiga ehk Moskva meeri Juri Lužkovi „perekonnaga”. Seda kas Stepašin tõepoolest plaanis minna kokkuleppele Lužkoviga, tehes ta peale presidendivalimisi peaministriks või oli see kõik paranoilise, komplekside käes vaevleva ja kättemaksuhimulise Vološini fantaasia ei saa me ilmselt kunagi teada. Augustis 1999 saatis Jeltsin ka Stepašini erru, määrates tema asemel peaministriks kandidaadi number kolm, FSB direktori Vladimir Putini. Nagu planeeritud, 31. detsembril 1999 läks Jeltsin erru, Putinist sai presidendi kohusetäitja ja tema presidendiks valimine 7. mail 2000 oli juba formaalsus.

Sellega lõppes tšekaa/KGB/FSB võimuhaaramise katsete ajalugu Nõukogude Liidus/Venemaal. Jeltsinlik demokraatlik periood kestis 22. augustist 1991 kuni 31. detsembrini 1999. See oli see, mille eest 1991 oli võidelnud Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee. Selle kümnekonna aasta jooksul oli lagunenud NSV Liit ja liiduvabariikidest kujunesid suveräänsed riigid. Jeltsini suurimaks saavutamiseks sisemisel „rindel” võib nimetada Vene riigi detsentraliseerimist ning rangelt tsentraliseeritud süsteemist, mida juhiti Moskvast, lahti ütlemist. Katse luua ausate kohalike ja keskvõimu valimiste süsteemi põrkus Venemaa üleüldisele korruptiivsusele. Niisiis seda probleemi Jeltsin lahendada ei suutnud. Peale selle „astus” Jeltsin 1999. aastal „vana reha” peale ning lubas 1999. aastal tõmmata Venemaa FSB-l teise Tšetšeenia sõtta, mille FSB oli ette valmistanud esimese Tšetšeenia sõja „skeemi” kasutades. Aga Venemaa majandus, hoolimata kõikidest katsetest, jäi sõltuvaks tooraine hindadest maailmaturul. Selle pideva hädaga ei suutnud toime tulla ei Poliitbüroo, ei Jeltsin ega Putin.

Kuidas hinnata tänapäeval „augustiputši”? Need, kes loevad NSV Liidu lagunemist millekski „negatiivseks”, siis nende jaoks on „augustiputši” lüüasaamine kahtlemata „negatiivse” tähendusega. Kui lugeda NSV Liidu lagunemist positiivseks, oli positiivne ka „augustiputši” lüüasaamine. Siinkohal tuleb silmas pidada, kellest käib jutt. Postsovetlikus ruumis, väljaspool Venemaa piire, olen kindel, et enamik inimesi näeb „augustiputši” läbikukkumist positiivse sündmusena. Kui pidada silmas avalikku arvamust tänasel „haigel” Venemaal, siis tulemused mind isiklikult imestama ei pane. Vladimir Putini arvamus antud küsimuses on kõigile teada, tema järgi oli „augustiputši” nurjumine ning NSV Liidu lagunemine suureks katastroofiks. Seda kui suur protsent Venemaa elanikest jagab seda seisukohta, on raske öelda, kuid tänasel Venemaal on Putini arvamus enamuse arvamuseks.

Juri Felštinski on kirjutanud palju raamatuid KGBst ja tema järglasest FSBst. Võib-olla neist kuulsaim on Aleksandr Litvinenkoga kahasse kirjutatud raamat "FSB laseb Venemaa õhku", mis on ilmunud ka Eesti keeles.