Teatud valed on paratamatud. On võimatu rääkida ainult tõtt. Esiteks on lihtsaimadki olukorrad täiuslikult täpse tõe jaoks liiga keerulised, sõnad esitavad olemasoleva kohta teatud käsitluse, ei enamat. Lõtk asjade ja nende kirjelduse vahel jätab meile hädavajaliku ruumi. Tänu sellele lõtkule on mõtlemine üldse võimalik.

Minule luuletajana on valetamine eriti südamelähedane. Kuidas sa kirjeldad maailma, selle jõujooni, rõõmu, ängi ja ilu ainult faktidele tuginedes? Noh, saab ehk ka, aga selle niši on teadus juba hõivanud. Seega järgigem kellamehe õpetussõnu– valeta, vaata valeta, siis oled sa õige mees! Nii ongi, ilma igasuguse irooniata.

Kui inimene hakkab üleöö tõtt rääkima, lööb ühiskond temasse hambad. Närib puruks ja sülitab lumele. Tõsi, sellise pöörase käitumisega oleme kokku puutunud pigem ilukirjanduses kui elus. Ootamatult tõeteele asunud inimestel on mõistlik midagi varuks jätta, siis antakse neile edaspidigi kätt.

Üks kuulsamaid paduvaletajaid on kahtlemata Katuse-Karlsson. Kui halvasti ta ka ei käitu, tema patud ja valed ja käitumise vabandab täielikult välja üks – ta on süüdimatu ja heatahtlik. On iseloomulik, et sellist komplekti on lavastustes raske näidata – olen näinud Karlssonit, kes oli lihtsalt manipuleeriv tõbras teisel pool hea maitse piiri.

Vanapagan tavatses lepingute sõlmimisel võtta kinnituseks ainult kolm tilka verd, muud midagi. Ega see muud tähenda, kui et keelatud võtete kasutamine kutsub esile ahelreaktsiooni, mille tagumises otsas on su enda hing tõepoolest mäda.

Tahaks ju, et kui Kalev raksab käe kaljukammitsaista ja koju tuleb, siis võiksime talle rahumeeli ringkäigu korraldada, midagi ehk mukime mõõdukalt üles, aga ropult valetada pole vaja. Tegeleme kitsaskohtadega, teie arvamus on meile tähtis, isand Kalevipoeg, pakume teile meeleldi rakendust!