Kirjutasin eelmise nädala Eesti Ekspressis artikli “Nooruki peksmine Mustamäel – julm ja mõttetu nagu vene mäss”. Nimelt peksis vene noorukite kamp tühermaal 16-aastast noorukit. Juhtjõhkard, idamaa võitleja soenguga kogenud kakleja tagus naudinguga kõhetut noorukit näkku ja kõhtu, lõi pikali, tagus jalgadega ja alustas otsast peale. Siis käsutas ta ka juurde siginenud teisi noori ohvrit peksma – nüüd peksad sina ja nüüd sina. Rõve venekeelne sõim, karjed ja ahastushüüded. Õnnetu ohver vedeles maas ja teda peksti tuimalt ja halastamatult nagu looma, kuigi isegi looma ei peksta niimoodi. Osa noori filmis lintšimist mobiilidega. Ainult inimene, kelle südame asemel on kivi, ei saa selle video vaatamisest vapustust.

Nõudsin Ekspressis, et peksjad-initsiaatorid näeksid maailma trellide tagant. Algus oli paljutõotav – politsei pidas peksjad kinni, kuigi keegi polnud veel kuriteoteadet esitanud.

Aga läks nii nagu ikka ja lödipüksid prokuratuurist näitasid oma tõelist nägu. Peksja jalutab vabalt ringi, sest prokuratuuri pressinõuniku teatel “õiguskaitseasutused hindasid kahtlustuse saanud noorte inimeste tausta ning leidsid, et nende puhul puuduvad vahistamisalused” ning et “alaealiste puhul vahistamine (on) äärmine meede”.

Oma riigiga on nii, et kui inimestel puudub turvatunne, siis pole sellist riiki üldse vaja.

Farss missugune! Nagu videol näha, tambitakse inimene hakklihaks ja siis “puudub vahistamisalus”. Kui keegi on noores eas vägivallaga kokkupuudet olnud, siis on väga kerge ette kujutada ohvri tunnet, kui asi on läinud suure kella külge, aga su vaeseomaks peksmise organisaator jalutab rahulikult ringi. See vist väga “menetlustoimingute läbiviimist” ei soodusta, ah?

Justiitsminister Urmas Reinsalu vastus Õhtulehe küsimusele on muidugi tüüpiline poliitiku keerutamine: “Kui prokurör selle otsuse langetas, siis peab tal olema piisav eeldus, et isik ei pane toime uurimise ajal uusi süütegusid ega hoidu uurimisest muude tõkendite kohaldamisel kõrval.” Laula, laula, pappi!

Endale machohabeme lõua otsa kasvatanud Urmas Reinsalul on niigi vesi ahjus – miks tüütavad veel mingid ajakirjanikud teda peksulugudega ajal, mil ta peab oma “põhitööd” tegema – hoidma pinnal uppuvat Isamaa paati, milles seisjatel on juba vesigi ninna läinud. Ja järgmises Riigikogus võtab Isamaa kohad üle juba EKRE meeskond. Prokuratuuril on samuti vesi ahjus, kuna aina enam kostab mõjukaid hääli, mis nõuavad nende ridades korra majja löömist. Oma nahk on ikka kõige lähemal!

Aga oma riigiga on nii, et kui inimestel puudub turvatunne, siis pole sellist riiki üldse vaja. Meil, kodanikel, on vaja, et tekiks tunne, et Eesti Vabariik kaitseb meid ja meie lapsi. Sest see treenitud kehaga kakleja, kes kõhna noorukit nagu lihunik näkku peksis, teeks seda igaühega meist. Vahet pole – mees või naine, ning lapseohtu nooruki kallal ta on juba hästi harjutanud.

Kas sellest on valimiste eel kodanike lihtsate, kuid neile oluliste igapäevaste probleemide eest barrikadeerunud Toompeal ja prokuratuuril tõesti nii raske aru saada?