Eesti Rahva Muuseumi ehituse vastu protesteerimine on vabal maal muidugi lubatud. Igaühel on õigus öelda, et mingi seadus on vale ja rumal, kuid kuni seadus kehtib ja põhiseadusliku esindusdemokraatia reeglite järgi seda pole muudetud, on ta tingimusteta täitmiseks. Ja ERM-i ehitus on praeguseks juba aastaid seadustega sel moel määratud ja kaitstud, et valitsusel pole võimalik selle finantseerimisest keelduda muul viisil kui minnes parlamenti seadusi muutma.

Juba möödunud sajandist pärinevad riigikogu otsused, mis nõuavad ERM-i ehitamist kohe pärast kunstimuuseumi valmimist. 2002. aastal lisas riigikogu neile otsustele pärast pikki vaidlusi ka hasartmängumaksu seaduse ja kultuurkapitali seaduse muutmise näol selge finantsskeemi.

Kultuurkapitali seaduse § 2 seab kapitali ülesandeks „toetada riiklikult tähtsate ehitiste rajamist” ning hasartmängumaksu seaduse § 7 (2) kindlustab selle rahaga, nimetades kultuurkapitalile minevaks kuluks summa, „mille suurus vastab 46 protsendile hasartmängumaksu kavandatavast laekumisest ja millest 63 protsenti eraldatakse kultuuriehitistele”. Kuna kultuurkapital ainult toetab, siis mis oleks loogilisem, kui ehituse korraldamine anda aastal 2001 spetsiaalselt selle riikliku ülesande täitmiseks loodud ettevõttele (Riigi Kinnisvara AS)? Noorem publik võib-olla seda ei mäleta, kuid Eesti poliitikud ja valitsuskoalitsioonid on oma parematel päevadel suutnud üsna suure haardega ning kõigekülgselt mõelda ja otsustada.

Siinkohal arutamata, kas see mudel on täiuslik või kes ja mis motiividel omal ajal mõne riigikogu otsuse poolt või vastu hääletas, küsigem, kas vahepeal on toimunud me erakondlikus mõtlemises mingeid olulisi muutusi ERM-i ehituse vajalikkuse ja viisi osas. Kust ja milline poliitiline tahe peaks ilmnema, et kehtivat reeglistikku muuta?

Enamusvalitsus võiks vastava eelnõuga riigikokku minna. Kuid et see valitsus on ERM-i ehitamise poolt, siis ta seda ei tee. Samuti on nii selle kui ka varasemate valitsuste kultuuriministrid olnud üskmeelel selles, et kultuurkapitali seadus praegusel kujul on liiga hea, et proovida seda muuta või „parandada”. Seega, arutelu ei avata. Opositsioonist on aga Keskerakond omaaegsete otsuste taga seisnud ja hiljemgi valitsuses olles ning kultuuriministri portfelli hoides ERM-i asja edasi ajanud. Ja praeguse IRL-i häll on üht otsa pidi Tartu 1988. aasta kevadiste muinsuskaitsepäevade finaalüritusel sealsamas Raadil sündinud nõudmises taastada ERM. Tähendab, vaata, kuidas vaatad, poliitiline konsensus ERM ehitada on vankumatu. Ja selle taga on ka valijate hääled.

Seega pole ERM-i ehitamise vältimiseks poliitilist mandaati, tahet ega seadusi. Küll on olemas raha, millega seda teha, ilma, et kellegi leivaraha puututaks. Kriitikud võiksid endale selgeks teha ERM-i sügavama olemuse ja ülesande rahvusliku mälu ja identiteedi hoidmisel ja arendamisel.

Varem samal teemal:

Kadri Paas „Tartusse peab pääsema kiiremini”, 27.2