Kaarel Tarand: Väiksema Eesti võlud
Me mütoloogiasugemetega maailmas peab ju (õigete) eestlaste hulk lõpmatult lähenema unelmate miljoni piirile. Kuni eestlasi on vähem, olevat me pidevas hävimisohus. Miljon on muidugi kõigest üks juhuslik ja sobivalt ümmargune arv, millega opereerida. Koos möödunud sajandi (järjekindlalt eestistuvate) immigrantidega on Eesti elanikke endiselt rohkem kui miljon ka juhul, kui rahvaloendus peaks näitama Läti ja Leeduga (enam kui 10% viimase kümnendiga) võrdväärset väljarännet või rahvastikukadu.
Et lõhutud kruusi nutuga terveks ei tee, on mõistlik mõelda, kas sel rahvastiku võib-olla ajutisel kahanemisel on ka mingeid positiivseid külgi ja kuidas neid üldiseks hüvanguks kõige paremini ära kasutada.
Vanemahüvitisega näiliselt kaasnenud sündide arvu kasv on võimaldanud valitsevatel erakondadel aastaid silmi kinni pigistada nii mõnegi demograafilise sisuga probleemi ees. Alustades, teadagi, haldusreformist, kuid üldisemalt vajaduse ees kujundada riigis rahvastiku hulga ja globaalsete trendidega kooskõlalist asustuspoliitikat. Viimase põhilised jooned tõstis hiljuti reljeefselt esile Kalev Petti („Maalt linna pisarateta”, Postimees, 11.01). Petti idee on, et sihikindla programmi alusel peab ühiskond hääbuvatelt ääremaadelt sinna abitult jäänud inimesed ära tooma kvaliteetsemasse elukeskkonda (linnad). Sest need, kes on suutelised ise ära tulema, on seda juba ka teinud ja inimeste arvestuslik hulk eriti Kagu-Eestis pole enam ammu tegelikkusele vastav — sellele viitab kinnitavalt ka e-rahvaloenduse senine aktiivsus, mille järgi Ida-Virumaa kõrval loendavad end kõige loiumalt just Põlva-, Võru- ja Valgamaa elanikud. Kas mitte seetõttu, et neid seal enam ei elagi?
Härjal sarvist haaramise asemel aga finantseerib valitsus Arengufondi kulukat ja sihitut „talendijahti”, justkui mõne maalt lahkunud eestlase tagasitoomine võiks otsustavalt mõjutada mitme tuhandega miinuses olevat rändesaldot. Siiski, sündimuse ja rahvastiku üldarvu kahanemise mündil on helge külg täiesti olemas. Kõige rõõmustavamalt puudutab see tööturgu ja -hõivet. On üldteada, et just noorte hulgas on meil ja mujal Euroopas tööpuudus kõige suurem, samal ajal on noored kõige mobiilsemad ehk väledaimad väljarändajad. Kui tööturule sisenejate hulk on tulevikus väiksem, tähendab see, et kodumaal on lihtsam tööd leida ning väljaränne võib pidurduda. Paralleelselt vähendab see ka survet otsustajatele vanemate tööjõuliste inimeste tööturul diskrimineerimiseks või nende sealt väljatõrjumiseks. On küll ka häälekaid rühmi, kes väidavad diskrimineerimiseks just näiteks pensioniea tõstmist, kuid pole just keeruline arvutustega näidata, et industriaalühiskonnas sündinud arusaam pensionidest ei ole kestlik, kui ta ei muutu ega kohane muutuvate demograafiliste põhinäitajatega. Muuseas, pensioninõudjate vastukaaluks on nende earühmas küllalt neid, kes vaikides kasutavad võimalust jätkata tööelu, kuni tervis lubab.
Kui rahvastik vananeb ehk igaühe oodatav eluiga ja sealhulgas ka tervena elatud aastate hulk muudkui kasvab, siis on päris loomulik arvata, et inimese elukaarel ei pea aina suuremat lõiku moodustama pensioniiga. Ja seda eriti olukorras, kus pensioniealistele väärika priipõlve tagamiseks pole piisavalt töötavaid ja maksustatavaid kodanikke. Seni valdava retoorika järgi on ühiskonnas tähtsaim tegevus uute töökohtade loomine (mida siis täita kvalifitseeritud importtööjõuga). Selle asemel võiks praegu väheste töötajate ülekoormamisel rajaneva tööhõive hoopis ümber jagada ja luua nii vanuse, halva õnne kui ka oskuste tõttu ilmaolijatele töökohti hoopis olemasolevat tööd ümber jagades. Kui eeldada, et kõik, mis praegu tehakse keskmiselt kaheksatunniste tööpäevadega, on vajalik, siis suureneks kuuetunnise tööpäeva kehtestamisel töökohtade arv veerandi võrra. Neile kohtadele mahuksid ära nii noored, töötud kui ka huvilised pensionärid. Usina (või nürimeelse) eestlase töötundide arv aastas ületab OECD keskmise 230 tunniga (vastavalt 1969 ja 1739 tundi), belglase oma (1550 tundi) aga koguni 419 tunni ehk ligi kümne töönädalaga.
Loomulikult tekib kohe küsimus, kuidas seda finantseerida. ÜRO pakub Eestile sajandi lõpuks rahvastiku kahanemist 200 000 elaniku võrra keskmise arenguvariandi järgi. Loogiline on arvata, et miljoni elanikuga riik vajab mõnevõrra vähem mitmesugust taristut kui 1,3 või 1,5 miljoni elanikuga rahvas. Seega on mõistliku asustuspoliitika kehtestamisel võimalik tohutu sääst praegu suurushullustusest tõugatud investeeringute arvel.
Valitsus on kahjuks vääramatute rahvastikuprotsesside mõtestamisel olnud sabassörkija, nii tore on ju olnud ennast petta vanemahüvitise petliku tule paistel. See on ühiskonnale juba maksma läinud miljardeid ja läheb ülalpidamis- ja hoolduskuludena ka edaspidi. Kuid vähemasti igasugune juurdeehitamine tuleks küll kohe peatada (isegi siis, kui selleks välisabi saab kasutada), olgu tegu koolide, sildade, maanteede, raamatukogude või valitsusasutustega. Selle asemel võiks ühiskonnas aset leida kõikehõlmav mõttevahetus selle üle, kuidas ja milline võiks olla Eesti kahanemisega kohanemise strateegia.
