Meie kaitsepolitsei piirab mõistet rangemalt: „Äärmuslust ehk ekstremismi võib defineerida kui riigis eksisteerivate ühiskondlike normide ja seaduste radikaalset eiramist üksikisikute või isikurühmade, s.t organisatsioonide või rühmitiste poolt, kelle kaugemaks eesmärgiks võib muuhulgas olla ka kehtiva riigikorra asendamine neile sobilikuga.“ Samas, kuna pole olemas nendesamade eksisteerivate normide muutumatult püsivat loendit, ei saa ka ekstremismi ilmingute lõplikku loendit teha ning teema paigutub ikka subjektiivsete otsuste mänguväljale.

Kaudne poliitiliste äärmuste määratlus peitub Eesti valimisseaduses. Selle, et organiseerunud äärmuslased ei saaks esindust parlamendis, sätestab valimisseaduses fikseeritud viie protsendi künnis. Künnise taha jäävad ka tähtedeta väikerühmad kogu poliitilise spektri ulatuses, kuid igal pool skaala keskosas võib kasvada, parem- ja vasakäärmused aga saavadki ainult väikesed olla juba matemaatilise definitsiooni järgi.