Kadri Karro: Alati võib saabuda päev, kui andestust otsid just sina
Mõnikord tekib halvav tunne, et hävitavad jõud võtavad võimust ja meie jääme jõuetuks. Sel hetkel, kui kaastunne läbi murrab, oleme aga päästetud. Nii erinevad nõudmised, nii palju ebakindlust. Kes olen mina, kes oled sina. Mida me tegelikult tahame. Miks me teeme valesti, kui tahame teha õigesti.
Ingmar Bergman kirjas Käbi Lareteile (Käbi Laretei raamatust „Kuhu kadus kõik see armastus?“)
Olen oma elus korduvalt eksinud ja vigu teinud ja ei kujuta ausalt öeldes ettegi, mismoodi elaksin edasi, kui mulle ei oleks andestatud, kui mind ei oleks mõistetud. Ja kui ma ise ei oleks teistele andestanud. Andestus on inimlik, see on see, mis hoiab inimühiskonna toimimas. Armastus, andestamine, ligimese mõistmine või vähemasti püüe seda teha, kui teine on teelt kõrvale kaldunud, kui ta on teinud vea. Eriti juhul, kui ta seda tunnistab, vabandust palub, eksimuse eest ühel või teisel moel karistust kannab.
Eksinud ja ühiskonna poolt hukka mõistetud teatrilavastaja (kes palus vabandust ja astus ametist tagasi) viimast tükki vaadates tulid mul pisarad silma. Ei, mitte lavastaja või mõne teise konkreetse inimese pärast, vaid inimeksistentsi ülima armetuse ja ülima julmuse pärast, mille toob nii selgelt esile see teatrisaali kohandatud massimõrvari pihtimus. Tundsin end pidetult, kurvalt, näruselt, ja samas tabasin end mõttelt, et pea nüüd hoogu, kas sa tohid üldse tunda midagi peale viha, iroonia, põlguse, kahtluse, kui vaatad ühest lähiajaloo tumedaimast plekist rääkivat lugu, mille on lavale toonud inimene, kes on alles hiljaaegu ise millegi hukkamõistu väärivaga hakkama saanud. Olgu, lavastaja palus vabandust, aga... Kas sellest piisab?
Hakkasin tsenseerima oma kõige siiramaid emotsioone, ümber häälestama enda sisemist kompassi, timmima kunstiteosega kohtumisel tekkivaid tundeid #metoo sagedusele. Sest niikuinii on ta teinud selle lavastuse selleks, et kahandada enda süüd suurema süü näitamise abil. Niikuinii on tal tagamõte. Niikuinii on ta tõbras. Niikuinii on ta mees. Niikuinii on ta ahvide planeedilt ja ahvil ei ole kanalas kohta. Angloameerika kultuuriruumist jõuliselt üle kogu läänemaailma laotuval tekil ei ole unisex-mustrit, see ei kujuta sõbrakesi ega sooneutraalset idülli, vaid MEHI ja NAISI.
Ma tahaksin väga elada maailmas, kus mehed naisi ei ahista, kus kahe inimese vahelised lähisuhted ei vii kakluseni, kus kedagi vastu tahtmist ei käperdata, kus kedagi ei survestata seksiks töö või tuleviku kaotamise hinnaga. Aga ma tahaksin elada ka maailmas, kus naised mehi ei ahista, kus kummagi sugupoole esindajaid ei demoniseerita ega jäeta kõrvale, kus eksija palub vabandust, vajadusel astub tagasi või eemale ja saab andeks, kus naine ja mees julgevad endiselt kahekesi koos liftis sõita, flirtida, tobedaid anekdoote rääkida ja komplimente teha.
Ja veel. Palun ärgem unustagem ideoloogilise võitluse vihasel rindejoonel, kus vahendeid ei valita ja horisondil kumab „The End of Men“, ka neid konflikte ja võitlusi, kus õhku lendavad päris pead, kus #metoo tähendab „jah, ka minu isa/ema/vend/õde/poeg/tütar sai reedeses pommirünnakus surma“ ja kus ei ole kuidagi mahti soojalt riigipalgaliselt tööpostilt hüüda „The Future is Female“, vaid kus valitseb tõeline maapealne põrgu.
Ärgem unustagem ekstaatiliselt rünnakule sööstes küsimusi esitada ja lisaks kõigile teistele ka iseendas ja oma tões kahelda. Ärgem unustagem suures karistus-, süüdistus-, loominguliste saavutuste ümbermõtestamise ja materiaalsete hüvede ringijagamise tuhinas seda, et igast keisrist võib ühel päeval saada kerjus, et ideaalsetes oludes oleme me kõik Jeesus Kristused, et alati võib saabuda päev, kus andestust otsid just sina. Sina, kes sa võitled vähemuste õiguste eest, kuid oled jätnud maha oma lapsed. Sina, kes sa nõuad solidaarsust, kuid peksad kodus oma naist. Sina, kes sa sõdid nagu tank kooseluseaduse eest, kuid ei suuda silmaotsaski taluda oma venelasest naabrit. Sina, kes sa tead tõde, kuid vannud valet.
