Kadri Karro

Projekti nimi on “Art Everywhere” – “Kunst kõikjal”. Viimasel 500 aastal loodud avalikesse kogudesse kuuluv briti kunst kolib tänavatele, sellele nii harjumuspäraseks saanud kommertsreklaami pärusmaale.

Smuutiärimehest projekti algataja Richard Reed kommenteerib asja nii: “Meie visioon on sel suvel ujutada Suurbritannia tänavad üle kõige parema kunstiga, mis siinmail eales loodud.”

Mõte kunstist kohtades, kus tavaliselt ärgitatakse möödujat midagi ostma, kasutama, ikka rohkem tarbima, kedagi või midagi valima, tuli Reedile ühel hommikul Londonis Sheperd’s Bushis tööle jalutades. Ta nägi ühel reklaamtahvlil lihtsalt üht ilusat pilti, ilma ühegi teksti või slogan’ita.

Projektiga seotud inimesed loodavad, et “Art Everywhere” meelitab inimesi senisest enam näitustele, ärgitab rahvast kunsti õppima, tekitab lastes arusaama, et kunst on äge.

Lisaks on tegemist kickstarter-tüüpi projektiga, Eesti kontekstis Hooandjaga. Kõik huvilised saavad anda oma rahalise panuse, ja selle eest antakse midagi ka vastu. Väikseim summa, millega üritust toetada, on kolm naela. Toetajad saavad vastavalt oma panuse suurusele rinnamärke, riidest kotte, t-särke, ja neidsamu, augustis tänavatele jõudvaid kunstipostreid.

Miks mitte teha sedasama Eestis? Hooandja on hästi käima läinud ja paljudele on sealsete projektide toetamine heaks harjumusekski saanud. Väärt kunsti, mida linnaruumis eksponeerida, on meil samuti.

Kui meenutan viimase aja välireklaame, siis tulevad esimesena pähe näkkukargavad sõnumid stiilis “nad võivad varastada ka sinu hääle”, viltuse peenise omanikke lohutavad read ja sinikollased hüüatused, kui uhked me kõik peaksime Eesti (loe: Reformierakonna) üle olema.

Aga mõelge nüüd, kui värskendav oleks hommikul tööle minnes näha Estonia puiesteel näiteks Jüri Palmi “Tulede voolu”, tunda rõõmu, et oled ööst taas terve nahaga väljunud. Peeter Alliku “Pärast suudlust” on etem igast sotsiaalkampaaniast. Lennujaama sõites trehvaks Ülemiste teel Eduard Ole “Reisijaid”. Bussipaviljonis hõljuks Kurvitza “Emamesilase lend”, mõni Mudist või varane Vint. Kohalike omavalitsuste valimise ajal rõõmustaks eestlasi tardunult naeratavate parteilaste vali-mind-plakatite kõrval Merike Estna “Kiss My Ass”.

Tate’i direktor Nicholas Serota ütles, et projekt meenutab inimestele, kui suurepärased teosed meie muuseumides ja galeriides on. Meilgi on rohkelt seda, mis muuseumihoidlatest tänavale tuua.