Kadri Karro : Kunstihoones kuuldud juttudest. Miks küll inimesed nii sallimatud on?
“Kui veel palju nõuad, saad vastu hambaid!” “Kindlasti on see vanematele väga ebameeldiv üllatus.” “Lääne ühiskond on allakäigutrepi viimasel astmel.” “Järgmine samm on anda õigus kapist välja tulla veel võikamatele seksuaalvähemustele – zoofiilidele ja pedofiilidele.” “Õnneks minu poeg ei ole selle sättumusega. Tema elab normaalse naisega normaalset elu.” “Kui sa oled homonduse vastu, siis on sinu õigused juba piiratud.” “Kui sa näed pederasti, siis, poeg, jookse!” “Vaesed mehed, kes tahavad olla naised.” “Minu suur lemmik, mehelik Elton John, osutus 21. sajandi naiseks, peenisega!”
Selliseid jutte kuuleb Kunstihoone mastaapsel näitusel “Sõnastamata lood”, kus noored kunstnikud Minna Hint ja Liisi Eelmaa on Kunstihoone suurde saali teinud installatsiooni “Kuuldud jutt”. Kuulamise käigus võib mõlgutada mõtteid, miks küll inimesed nii kurjad on, nii sallimatud ja kohati lausa rumalad. Mis paneb neid homoseksuaale võrdlema zoofiilide ja pedofiilidega? Mis on need põhjused, mis panevad neid endid ahistatuna tundma? Kes osale neist arvajatest otseselt liiga teeb ja sellega säärase viha enda peale tõmbab?
Ma kõnnin iga päev linnas, sõidan iga päev ühistranspordis, tarbin kõikvõimalikke meediakanaleid, ja huvitav, millegipärast ma ei tunne, et seksuaalvähemused mind ahistaksid, minu arvelt endale midagi nõuaksid, mind sunniks end aktsepteerima, hõõruks mulle nina alla oma sättumust, suruks mu vastu seina ja käsiks ennast tingimusteta armastada. Kus kogu see “normaalsete inimeste” ahistamine küll aset leiab?
Arvatavasti seavad oma sammud Kunstihoonesse inimesed, kes homoseksuaale loomadega ei võrdle ja kapist välja pugevate vähemuste frontaalrünnakut ei pelga. “Sõnastamata lood” oma mahukuses (videomaterjali on näitusel umbes 9 tunni jagu) ja soovis hõlmata võimalikult paljusid erinevaid seksuaalvähemusi (homoseksuaalsuse kõrval käsitletakse ka bi-, trans-, interseksuaalsust) tundub evivat muu hulgas soovi valgustada pimeduses kobajaid. Kuidas aga pime näitusesaali saada, kui näituse pressitekst sedastab: “Rõhuasetus täheühendil LGBTQI viitab seksuaalsete ja sooliste positsioonide komplekssusele, mille taustal osutatakse binaarsete soorollide piiratusele, soolisustatud kehade konstrueeritud iseloomule ning vaevanõudvale tööle, mis kaasneb ühiskondlikult tunnustatud soorollidesse mahtumise või mittemahtumisega”? Salapärane LGBTQI jääb pimedale (ja paljudele teistelegi) arusaamatuks ja “Kuuldud jutt” kuulmata.
