Kadri Karro: Sõrmedes külm, südames tsüklon*
Maastik on maaliline, enne Jõhvi jõudmist kõrguvad siin- ja sealpool teed jõuliste maamärkidena mõjuvad tuulikud. Suures osas Euroopa Liidu raha toel on sõit “sinna” tehtud sujuvaks. Sõit Jõhvi, Sillamäele, Narva.
Möödunud nädalal toimus Jõhvi balletifestival. Laupäeva õhtul tantsisid Jõhvi kontserdimajas Peterburi Mihhailovski teatri balletiartistid. Väljapaistva hispaanlasest koreograafi Nacho Duato lühiballettide õhtu tõi Ida-Virumaale Arvo Pärdi, publiku seas jäi silma endine kultuuriminister, kontserdimajas liikus enne etendust oma väljapeetud sammul kaalukas osa Eesti balletieliidist. Tantsiti Schuberti järgi, tantsiti Pärdi järgi. Elegantselt rõivastatud publik oli vaimustuses, viled pressisid aplausi sisse juba esimese kolmandiku järel. Sealkandis armastatakse balletti soojalt, duša’ga.
Pisut Jõhvist eemal asub Saka mõisakompleks, imeilusas kohas, otse pankrannikul. Eurorahaga renoveeritud vaatetorn, pankrannikult alla viivad raudtrepid. Hoolitsetud maa-alal on kohta nii mänguväljakule kui vabaõhulavale, kiiged ootavad kiikujaid, valgeks võõbatud pargipingid hingetõmbajaid. Põlispuude alla on rajatud kahe platsiga tenniseväljak, millest on vääramatu jõuna hakanud läbi kasvama sammal.
Tööpuudus on Ida-Virumaal metsik. Viimase kümne aastaga on sealt lahkunud ligi 20 000 inimest. Jõudsalt on kasvanud töövõimetuspensioni taotlevate inimeste hulk, et oleks mingigi sissetulek. Kreenholm pandi kinni, kaevandustes töötamine on tapnud kopsud.
Ronisin raudtrepist alla, jalutasin inimtühjal rannal. “Kus on see Jumal, kes aitab?” küsis üks tegelane Sulev Keeduse dokumentaalfilmis “Varesesaare venelased”, mille ajendiks oli Kreenholmi ümber toimuv. See küsimus meenus seal imelises paigas kui nägin vees sulistavat saarmast ja taamal, liiva ja kivide keskel jalutavat Eesti kõige tuntumat heliloojat. Päike paistis, aga sõrmedes hakkas külm.
*Andrei Ivanov “Peotäis põrmu”
