Walshi kunstikogu, millega äraspidises täiskasvanute Disneylandis tutvuda saab, on kõike muud kui tavaline. Krutsifikse kandvate rottide röntgenipildid, seinatäis naiste kipsist suguelundeid, Hiroshima raudteejaamast pärit kivid, “Cloaca Professional” – Belgia kunstniku Wim Delvoye hiiglaslik masin, mis muudab toidu väljaheideteks. Walshi muuseumist ei puudu aga ka ühe maailma tuntuima performance-kunstniku Marina Abramovići, samuti Oleg Kuliku, Jake ja Dinos Chapmani ning ühe Austraalia nimekaima kunstniku Sidney Nolani teosed.

Walsh, tema elulugu ja arusaamad vääriks ise tervet artiklit. Mees elab enda ehitatud muuseumis ja tal avaneb hommikuti läbi põrandas olevate akende vaade Sidney Nolani hiiglaslikule, 1620 osast koosnevale seinamaalile “Snake”. Tema lemmikraamat on Fjodor Dostojevski “Kuritöö ja karistus”.

Walsh ise ja mitmed tema lähikondsed arvavad, et tal on Aspergeri sündroom. Oma isa maiseid jäänuseid hoiab ta sealsamas MONAs Fabergé muna meenutavas urnis. Walsh kuulub Austraalia ajakirjanduse väitel maailma suurimasse hasartmängurite sündikaati, mis kannab nime Bank Roll ja millel on seitseteist liiget. Aga see selleks. Hobarti ja Tasmaania jaoks on vahest olulisem see, et tasmaanlastele on Walshi omapärase eramuuseumi külastamine tasuta. Seal näidatakse filme, korraldatakse kontserte, pruulitakse õlut ja tehakse veini. 2012. aastal sai MONA Austraalia turismiauhinna. Hobartisse tulevad turistid üle kogu maailma, kahe aastaga on muuseumist saanud üks saare peamisi atraktsioone. Maailma suurim reisijuhtide kirjastaja Lonely Planet paigutas peamiselt just MONA tõttu Hobarti kümne linna sekka, mida 2013. aastal külastada.

Väike koht võib tänu ühe mehe visioonile, kunstile ja arhitektuurile saada suurest kohast suuremakski. Walsh on öelnud, et ehitas muuseumi, et “vabastada end süütundest, mida tekitab raha teenimine ilma endast märki maha jätmata”. Ars longa, vita brevis est.