Kui palju neid võimalusi on, et keegi üdini pahasoovlik sulle helistab? Kui sul ongi stalker, siis vaevalt ta jälitamast loobub, kui paar korda kõnet vastu ei võta. Telefonimüüjale saab kenasti “ei” öelda ja seejuures kõike head soovida. Aga kui palju head võib see võõras number tähendada: mõni huvitav pakkumine, armas kadunud inimene, lapse klassikaaslane, kes tahab sünnipäevakingi asjus nõu küsida.

Naine jalutab väikese lapsega kenal päeval inimrohkel tänaval. Tuleb vastu lõbusas meeleolus meesterahvas, hüüab rõõmsalt tere ja kiidab, kui kena ema ja armas laps. Mida teeb ema? Krimpsutab õudusest nägu, haarab lapsel kõvasti käest ja peaaegu jookseb minema. Ise uriseb. Nagu oleks kohtunud kiskjaga. Miks mitte teretada ja naeratada, lausa tänadagi, sest kui tõenäoline on, et see mees on potentsiaalne pedofiil ja vägistaja ja mis kõik veel? Täiesti ajuvaba suhtumine – sama ajuvaba on põhjendus, et kui ema on sõbralik, siis jääb lapsel mulje, et võõrad ongi toredad ja nendega võib vabalt kaasa minna. Lastega saab ju kõigest rääkida, olukordi vaagida, hindama õppida. Kas parem on siis, kui lapsest kasvab paranoik, kes kedagi endale lähedale lasta ei julge? Muidugi on avatud inimesel suurem risk hätta sattuda, aga samuti jääb talle võimalus õnnelik olla.

Avalehele
10 Kommentaari
Loe veel: