KALEV KESKÜLA: Meie, koondatud ja koondamata viinamäetöölised
"20.1 Taevariik on majaisanda sarnane, kes vara hommikul väljus palkama töölisi oma viinamäele. 2 Kui ta oli töölistega päevapalga kokku leppinud ühele teenarile, siis läkitas nad oma viinamäele. 3 Ja kui ta väljus kolmandal tunnil, nägi ta turul teisi jõude seismas 4 ja ütles neilegi: "Minge ka teie viinamäele ja ma annan teile, mis iganes õiglane!" 5 Ja need läksid. Taas väljus ta kuuendal ja üheksandal tunnil ning tegi nõndasamuti. 6 Aga kui ta üheteistkümnendal tunnil väljus, leidis ta teisi seisvat, ja ütles neilegi: "Mis te siin kogu päeva jõude seisate?" 7 Nad ütlesid talle: "Meid ei ole keegi palganud." Ta ütles neile: "Minge ka teie viinamäele." 8 Aga kui siis õhtu tuli, ütles viinamäe isand oma valitsejale: "Kutsu töölised ja anna neile palk viimasest kuni esimeseni välja." 9 Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ja said igaüks ühe teenari. 10 Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenari. 11. Kui nad selle olid saanud, siis nad nurisesid majaisanda üle. 12 "Needsinatsed viimased on töötanud ainult ühe tunni, ent sina oled nad teinud võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat ja lõõska!" 13. Isand aga ütles ühele nendest vastates: "Sõber, ma ei tee sulle ülekohut! Kas sa ei leppinud siis minuga kokku ühele teenarile? 14 Võta oma palk ja mine oma teed, aga sellesinasele viimasele tahan mina anda nagu sullegi. 15 Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida ma tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?" 16 Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed viimasteks."
Nii on evangelist Matteus Jeesuse mõistujutu kirja pannud. Mida selle jutuga on tahetud öelda? Küllap andis Jeesus mõista, et isegi kui sa oled terve elu kandnud päeva koormat ja lõõska - ning Eestimaa pakast niikuinii -, ei maksa sul kade olla tema peale, kes palgatakse Tallinna ühistranspordi reisisaatjaks ja ei tee oma tööpäevaga ehk kuigi palju ära ühiskondliku rikkuse akumuleerimiseks.
Veel tahtis ta öelda, et taevariigis ei kehti tingimata maine tööseadustik ja õigupoolest ei saa sellest alati isegi siinilmas kinni pidada, sest elu on ettearvamatu ja peremehed võivad oma omandiga teha, mis tahavad. Aga vahest tahtis Jeesus koguni öelda, et igaühelt tema võimete järgi ja igaühele tema vajaduste järgi. (Äsja lahkunud poola filosoof Leszek Kołakowski oli veendunud, et marksism on üks kristluse vool.)
Ja veel tahtis Jeesus teatada, et taevariigis pööratakse maised hierarhiad pea peale. Aga vahest tehakse seda koguni juba kohe siinsamas. Pankurid pannakse vangi ja nõukogu liikmed jäävad tööta.
Rääkides lahkuvast aastast, ei saa me mööda koledast sõnast "koondamine". Lubatagu sel puhul veel üks tsitaat klassikult.
"Koomaletõmbamine ja likvideerimine on jätkuvalt hetke tähtsaim loosung. Kogu riigis, kogu maal. Mu arust pole sellele nähtusele veel piisavalt tähelepanu pööratud. Seda polegi õieti nagu teadvustatud, ehkki see kestab juba mitu aastat. Tumedad aafrika trummid, mis selle nähtuse taustal löövad, pole veel inimeste teadvusse jõudnud.
Koondatakse peaaegu kõik, mis elab ja liigutab. Me ei saa päeva mööda, et me lehes ei kohtaks vihjet mõne teatri, mõne ateljee, mõne poe, mõne kooli, mõne haigla, mõne sõjaväeosa, mõne politseiüksuse, mõne apteegi, mõne instituudi, mõne bussiliini, mõne raadio, mõne diktori, mõne teletähe, mõne režissööri koondamise kohta.
Koondada, koondada ja veelkord koondada. Kui mitte täna, siis homme. See on see, mis mind ootab igal juhul, tehku ma siis tahes mida või ükskõik kui hästi. (Mati Unt "Koondatu märkmed", e-kiri Ingo Normetile, Vaino Vahingule ja Luule Epnerile 27. märtsil 2003, äsja pärast Draamateatrist koondamist.)
Minu meelest on tänane koondamine, mida Mati Undi silmad enam ei näe, siiski varasematest erinev. Eelmiste kriisiaegade koondamiste puhul leidis ühiskondlik arvamus ja meedia, et koondatakse neid, kes on harimatud ja ajale jalgu jäänud, kellel pole uues ühiskonnas funktsiooni. Nii oli nende koondamine ajalooline paratamatus, justkui möödapääsmatu samm progressi teel uude paremasse maailma.
Täna pole see enam sugugi nii, koondatakse sageli kogenud, suurepärase haridusega juhte, koondatakse direktoreid ja juhatuse liikmeid. Inimene on olnud 15 aastat restorani juhataja, aga äkki välgatab omanikul, et miks restoranil üldse peab olema juht, võib ju panna mõne kelneri vahetuse vanemaks.
Minu koondatud kolleegid polnud ka kõige vähemharitud ja vähemvõimekad - pigem vastupidi - , aga ilmselt andis neid koondada struktuuri päriselt lõhkumata. Juhul, kui omanikud istuvad mõnes välisriigis, ei tunnegi nad ühtki töötajat ja lähtuvad lihtsalt eelarveaasta ammu paika pandud kasuminumbrist, ahnuse marginaalist, ning selle tagamiseks kärbivad töötajahulki.
Niisiis - nagu nägi ette Mati Unt, võidakse koondada igaüht, tehku ta siis mida iganes või ükskõik kui hästi. Kui Metsikus Läänes tegi kõik mehed, suured ja väikesed võrdseks Colti kuuelasuline revolver, siis praegu teeb seda võimalus koondatud saada.
Niisiis on tänane koondamine justkui force majeure, vääramatu loodusjõud, mis ei küsi sellest, kas koondatu tegi midagi valesti. Sest Ameerikast alguse saanud ostupillerkaar ja kinnisvarabuum oli tarbimisühiskonna ideaalide reeglipärane väljendus. Niisiis pole häda põhjus sedakorda meie arenematuses või väheses demokraatiakogemuses, vaid see on saatuse löök, mille ainsate süüdlastena on nimetatud Lehmanni vendi ja mõnda pettur-investorit. Praegune olukord peidab endas teooria ja reaalsuse kisendavat vastuolu: kvaliteetkinnisvara ei saa odavneda, aga odavneb ometi hirmsal kombel.
Kuigi koondatu pole süüdi, on ta siiski peidus ja stigmatiseeritud. Ehkki tööandja on teda oma risti kandmisest vabastanud, veritsevad tema peopesades ometi naelaarmid.
Koondatu nime kõva häälega ei mainita, sest see toob halba õnne, sa ise võid olla järgmine. Koondatu ei räägi töö kaotusest avalikult või vahel lausa eitab seda. Koondatu hääl kostab meediasse harva, sest saateid teevad ja lugusid kirjutavad ikka need, kel töökoht alles. Kui töötuid telekas näidataksegi, siis võistlevad nad miskipärast kilude karpi toppimises.
Miks ei võistle Põhja-Eesti Regionaalhaigla koondatud juhatuse liikmed Eesti meditsiini uueks loomise tulevikukavadega?
Vahest tuleks luua ajaleht, kus kirjutaksid ainult koondatud ajakirjanikud - see võiks pakkuda värsket vaadet, kaua otsitud uut sihti.
Oleks mõistlik tõdeda, et töötus pole häbi, vaid kapitalistlikku ühiskonda aeg-ajalt tabav seisund, nagu linnu- või sea gripp. Nii kui Marxi ajal, nõnda ka tänapäev.
Kas me aktsepteerime seda, usume, et oleme kõik ühes paadis? Paraku mitte. Kui avatakse kuskil mõni kauplus, pannakse kaamerad üles ja näidatakse, kuidas pensionärid (Teine Eesti!) viiekroonise suhkrukoti pärast heitlevad. Miks ei panda müüki kümmekond Tallinna sadama lähistel asuvat kinnistut ja ei teatata, et need saavad 5000 krooni eest kümme esimesena linnavalitsusse jõudvat ärimeest? Saaks ehk rohkemgi nalja.
Töötuse hea küljena on näidatud võimalust oma lähedastega koos olla ja pühenduda perele. Aga siis tulekski telekas näidata tõsielusarja, kus pereisad taovad oma lastega kodus turakat või vestlevad keskaja kultuuriloost. Siis saaksid vaatajad hääletada, kelle perele pühendatud aeg on kõige enam "kvaliteetaeg".
Kui meie eelmise kümnendi hüüdlause oli "tunne erinevust!", siis nüüd võiks leppida teadmisega, et meie mured ja rõõmud on väga sarnased.
Viinamäetöölised oleme me kõik. Kes viimasena palgatakse, võivad mõne teise mõõdupuu järgi saada esimesteks.
Ja mis puutub Mati Unti, siis tema ütles oma kirjas veel, et tal pole pärast koondamist häda midagi, sest ta on "õnneks suhteliselt andekas ja ka moodne". Usun, seda oleme me kõik, kes oleme end kuidagimoodi siiamaale välja vedanud, olgu koondatuna või koondamata. Jäägem moodsaks ka uuel aastal.
