Kapitalismi näguripäevad

Riigistamine on päeva lööksõna. Kui Briti äsja veel ebapopulaarne valitsusjuht Gordon Brown otsustas suuremates pankades riigiosaluse hankida, teenis ta peaaegu messia loorberid ning hulga pealkirju stiilis “from Zero to Hero”. Sammhaaval on järele tulnud nii Euroopa kui ka USA.

Argentina president Cristina Fernández natsionaliseerib pensionifondid, et kaitsta pensione aktsiakursside languse vastu. Siit poleks väga palju maad enam börside riigistamiseni, kus aktsiakursside tõus oleks tagatud keskpanga poolt ja parimatele maakleritele jagataks rändpunalippe.

Kas Eesti majandussüsteemi piibli autor Milton Friedman – Siim Kallase ja Mart Laari eeskuju – on nüüd ajaloo prügikasti lükatud? Ladina-Ameerika Savisaar, Venezuela president Hugo Chavez juba teatas, et “seltsimees Bush” on USA pankade aktsiaid ostes asunud temast vasakpoolsemale liinile.

Chavezi pikemalt osundada poleks mõtet, aga kuulakem värsket Nobeli majanduspreemia laureaati Paul Krugmanit, kes on aastaid uurinud vabakaubanduspoliitika tagajärgi ja kahtleb, kas see on igal pool ning kõigile kasulik. Krugmani eeskuju pole Friedman, vaid hoopis teine kapitalismi klassik John M. Keynes, kes rõhutas riigi rolli näiteks infrastruktuuri rajamisel.

Tegelikult on lääneriikide drastilised ja tavaolukorras mõeldamatud otsused tehtud ikka selleks, et kapitalistlikku liberaalset majandussüsteemi kaitsta ja elus hoida, mitte selle lammutamiseks. Riigi osalus pankades on ilmselt ajutine ja peab vältima süsteemset kriisi, mis viiks suurte sotsiaalsete vapustusteni.

Muide, ka Eestis on sama hooba kasutatud. 1998. aasta Vene hädade paiku ei lasknud riik pankrotti Forekspanka, vaid see võeti üle Eesti Panga poolt ja liideti Eesti Investeerimispangaga. Praeguseks on pank Sampo nime all juba taanlaste omandusse jõudnud.

Kui pendel on pikka aega ühes suunas liikunud, siis seisatub ta ühel hetkel ning alustab tagasiteed. Nii on ka Friedmani ideede ja vaba liberaalse turumajanduse võidukäiguga.

Praegusel hetkel tunduvad need puhtal kujul out, ning üle maailma käib paaniline otsing, et midagi stabiilsemat asemele leida. Samas ei ole see “midagi” ilmselt käsumajandus ja sotsialism, mis end Nõukogude bloki hävinguga diskrediteerisid.

Praegune põhialternatiiv Lääne tüüpi kapitalismile on autoritaarne kapitalism, mis ajab juuri nii Venezuelas, Venemaal kui ka isegi end ametlikult kommunistlikuks nimetavas Hiinas. Samas ei ole ka käskudega juhtimine mingi vaktsiin majandusprobleemide vastu. Venemaa värske dollaripaanika on juba näidanud, et võimalus massimeedias sõnade “krahh” ja “vabalangus” kasutamine ära keelata ei too kuigivõrd kasu.

Eesti on nendes protsessides tegelikult üpris nurgatagune koht. Võime aga olla ette kindlad, et kui 2009. aastal on maailma kriis siia lõpuks täiega pärale jõudnud, tuleb meilgi juurde palju riigistamist ja reguleerimist nõudvaid poliitikuid.

Gordon Browni mängimine viiks meil aga läbikukkumiseni, sest Eesti valitsusel lihtsalt pole liigutada volüüme, millega majandust sarnaselt mõjutada. Tagajärg võiks olla pigem hullemat sorti semukapitalism.