Tänaseks näib õhtumaa kultuur olevat ületanud kõik feodalismi ja totalitarismi ilmingud, valge inimese vabadust ei piira enam klassisuhted, diktatuurid ega religioonid.

Ole, nagu oskad. Ela ja sära. Mis ühtlasi tähendab, et igaüks võib töötada nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik.

Kodanikuvabaduste ja heaoluühiskonna tingimustes on meil - endiste orjade lastel - seega viimaks võimalus sanatoorsemaks eluks. Aga tuleb välja, et meis ei ole eriti aristokraatlikku elegantsi ega sisemist suursugusust. Rahutute tõusikutena valib enamik meist juba alates teismeeast esimesel võimalusel vabatahtlikult teoorjuse. Järk-järgult ja märkamatult, ning enamasti pöördumatult. Inimene teeb tööd - rabeleb ja muretseb -, kuni infarkt või pensioniiga teda viimaks ametist lahutab.

Valides võimaluse vahel, kas töötada (ning seega ka teenida) pigem rohkem või vähem, võtab 99 protsenti inimestest automaatselt esimese variandi. Ajal, mil (täis- või topeltkohaga) töötamine pole enam mingil moel kohustuslik ning mõõduka elustandardi puhul elab ära üpris vähesega, teeb suur hulk inimesi ületunde, peab korraga mitut ametit, kujundab tööst oma elu sisu. Mille nimel?

Kui homo sapiens soovib esmaste füsioloogiliste vajaduste kõrval suurelt üldistades tegelikult väga lihtsaid ning kättesaadavaid asju - priiust ja ilu, sõprust ja rahu, keppi ja keeksi, rummi ja sakummi, rokki ja rolli jne -, siis iseäranis eestlane usub leidvat kõik lahendused töös. Otsekui lootes rahvakirjanik Tammsaare poolt osutatud põhjuslikule järgnevusele, et ehk külastavad teda siis ka elu mõte, õnn ja armastus. Nii mõnigi arvab, et töö aitab tal pääseda iseenda käest, sisustab nii aja kui teadvuse, tõrjub loomuomase igavus-, üksildus- ja tühisustunde.

Tänapäeva karjääriteadlik ja konkurentsivõimeline linnainimene, kes teenib kapitali tippsportlasele omase pühendumise, mahu ja tempoga, kannatab kas otseselt või kaudselt ületöötamise all. Ning need, kelle karakteris paranoia, saavutusvajadus ja lojaalsus eriti tugeva liidu moodustavad, ei võta ameeriklaste eeskujul varsti enam puhkustki välja.

Pikas perspektiivis teeme me - lisaks lootusele osta seeläbi oma (tulevaste) laste armastus - tööd üksnes selleks, et resideeruda üha ihaldusväärsemal elamispinnal, kus me enamasti niikuinii ainult magamas käime; osta uusi ja kallimaid riideid, sõita uhkema autoga ning puhata kodust üha kaugemal; soetada ameti ning sissetulekute abil kogutud sümboolse kapitali abil aina uusi armukesi, keda me alaliselt kiirustavate ning statsionaarses stressis tööturu marionettidena sageli ei emotsionaalselt ega füüsiliselt rahuldada ei suuda jne.

Selles mängus ei ole kvantitatiivset ega kvalitatiivset lõpp-punkti, sest sünkroonis suurenevate sissetulekutega tõstab inimene automaatselt oma elustandardeid. Ja elustandardi redelil ei soovi omakorda keegi hiljem sammukestki allapoole tagasi astuda. Kapitalistlik majandussüsteem on oma lahkete lubaduste ja piiramatute võimalustega teinud inimese omaenese suurimaks rõhujaks. Kõrvalt või tagantjärele vaadates pole vahet, kas töötame enesele või teistele, sest me töötame.

Ka meie väikses ja vaeses Eestis leidub kümneid tuhandeid töömurdjaid, kel on arvel või kinnisvaras mitu korda rohkem vahendeid, kui neil enestel eales reaalselt vaja läheb, ent puudub võimalus nende hedonistlikuks kasutamiseks, kuna pole aega. Aeg kulub uue raha teenimisele, tähtsa ja tulusa ameti pidamisele.

Töökus on üllataval kombel meie kultuuris üks peamisi kriteeriume inimese hindamisel, kui mitte lausa peamine. Kehtiva väärtuskoodi valguses annavad töö ning amet inimesele sotsiaalse karakteri, moraalse reputatsiooni ja elu sisu. Inimene - see on tema karjäär. Ent kõik, mis võib pealtnäha olla parim minu karjäärile (ning sellega kaasnevatele teenimisvõimalustele), ei pruugi olla parim mulle enesele. Kuna parimad eluaastad on ühtlasi ka parimad töömeheaastad, kulub inimesele antud niigi vähene aeg suuresti mitte iseenese, vaid oma karjääri eest hoolitsemisele.

Inimene käsitab end funktsionaalselt, paigutub vabatahtlikult nii ihu kui hingega vahelüliks mõnes müügi- või tootmisahelas, haldus- või teenindussüsteemis. Töö ja teenitud maksevahendite kaudu vahetame me iseennast kui inimest sotsiaalsete suhete turul kosmeetilise karakteriga kapitali peenrahaks: meie eest kõnelevad meie amet, auto, garderoob, kinnisvara, puhkusereis, aktsiaportfell jne.

Aeg, tervis ja vabadus on hoolimata kestvast alaväärtustamisest inimese kõige kallimad varad. Küsigem eneselt: kuidas me neid kulutame, kui odavalt või kallilt vahetame töö ja ameti kaudu mingite muude, hoopis sümboolsemate väärtuste vastu? Mõõdukas vaesus aitab hoida nii vaimset kui füüsilist vormi; jätab isiksusele alles tema mõtte- ja tundemaailma teravad nurgad. Olgugi et edukultusele rajatud ühiskond ning töökust väärtustav kultuur peavad stoitsistlikku vähenõudlikkust ja aristokraatlikku elegantsi oma pragmatistlikult madaluselt lihtlabaseks parasiitluseks. Või kes on siin õieti vähenõudlik?

Vaesuse mõõdupuu on liberaalses heaoluühiskonnas hoopis kõveram, kui meist paljudele tunnistada meeldiks. Ning alammäär pole kindlasti mitte see, kui inimene elab ühiskorteris, sõidab koju ühistranspordiga, omab vaid ühte paari kingi või veedab suved kodumaal, vaid asjaolu, et üks vabana sündinu peab peaaegu igal hommikul tõttama vabatahtlikult tööle üksnes selleks, et end täisväärtusliku inimesena tunda: kui kõik eneseteostuse ja -tõestuse võimalused avanevad tema jaoks üksnes kapitalis ning karjääris.