See oleks äärmiselt loogiline. Mis on „Loomade nimel" eesmärk eelmise nädala „Pealtnägija" väitel - loomade tööstusliku pidamise keelustamine.

Tähtis on: keelustamine. Tegu pole ilmsüütu liikumisega, kes järgib ise mingeid põhimõtteid ja püüab rahumeelselt teisi veenda, liikmeidki värvata, vaid selgelt revolutsioonilise ja agressiivse seltskonnaga. Kes tahab maailma muuta, veel enam, muuta inimeste käitumist, tõekspidamisi, öelda neile: see, mis te olete viimased sajad tuhanded aastad teinud, on kõik valesti, tõde on meie käes ja kes vaidleb või eksib, saab karistatud. Ja kes mõistagi saab sellised eesmärgid teostada ainult võimule tulles.

Mis ei pea üldse tähendama sillad-post-telegraaf-Aurora-Talvepalee. Aitab, kui vaikselt ja märkamatult poetuda avalikku teenistusse ning, kui juured maas, tulla välja ideega, et näe, loomad vajavad kangesti kaitsmist, tuleks midagi ette võtta.

Praeguse tendentsi jätkudes, kui aina enamad ja enamad asjad-tegevused seadusega ära reguleeritakse, võib üsna kindel olla, et kurtidele kõrvadele see ettepanek ei lange. Avab ju uskumatuid võimalusi. Kunagi visatud nali, et võiks püsti panna mingi osaühingu, mis mõtleb välja probleeme ühiskonnas ja müüb siis need riigile, kes saaks uusi, just nende probleemidega tegelevaid asutusi püsti panna, ei tundugi enam nii haige aju jaburusena. Tegelikult, kui tuleb mingi jaburus pähe, ei julge enam väga sest avalikult rääkidagi - võetaksegi üles ja tehakse midagi. Mingi uus ametkond.

Et aga vaikselt võib hakata  tunduma, nagu oleks kõik reguleeritud, tuleb ka otsima hakata, mida veel võiks reguleerida. Ideed, ideed, ideed. Tööstuslikult peetavate loomade õiguste kaitsmine, eesmärgiga nad lõpuks orjusest vabastada, oleks tõeliselt mõnus idee. Innovatsioon.

Selle probleemiks tunnistamine võimaldaks laieneda mitte vaid ühel ministeeriumil. On ju asja segatud nii loomad, inimesed, majandus, keskkond, ilmselt veel midagi, mis minule pähe ei tule. Inimeste ajupesu on selgelt sotsiaalministeeriumi pärusmaa. Samas võib sinna luua ka loomaõiguste kõõlu. Võtta vaesed loomad Haigekassa hoole alla ja sundida omanikke nende tervisekindlustust maksma. Okei, sotsiaalministeeriumi laiendamisvõimalustega enamvähem ühel pool ehk suund kätte näidatud.

Tööstuslikult peetakse loomi ikka maal. Seega saaks ka põllumajandusministeeriumis mingi järelevalveosakonna luua. Tööstuslik käib majandus-kommunikatsiooniministeeriumi alla, ka seal saaks reguleerida ja vastavat ametkonda luua. Et probleem on rahvusvaheline, siis muidugi välisministeerium kampa probleemiga tegelema - uut osakonda luues, mõistagi. Kuni selleni välja, et  kaitseministeeriumis saaks tekitada mingi ameti, mille ainuke ülesanne on jälgida, et üheski arengukavas ega muidu paberis ei oleks isegi pisimat vihjet ratsaväe taasloomisele.

Muidugi peab siis rahandusministeerium leiutama makse selle kõige kinnimaksmiseks. Elu on -- riigi poolt vaadates -- maru ilus, ja jälle midagi head on ära tehtud.

Tegelikult on see nii suur ja mitmekülgne projekt, et võib lausa eraldi ministeeriumi nõuda. Koos vastava ministriga. Nagu Hindrey lasteloos „Loomade mäss", kus olid paha Prits ja hea Endel. Prits kiusas loomi, Endel aga kaitses. Lõpuks söödi Prits ära ja Endlist sai loomakaitse minister. Praegustest noortest loomakaitsjatest saaksid suurepärased Endlid.

Võib tunduda haige fantaasiana, võib. Aga üldse ei tarvitse. Võib küll juhtuda, et kunagi sunnitakse mõni kaitsepolitseinik lahkuma kunagise loomakaitsjate ahistamise pärast. Hea, kui vangi ei panda või ära ei sööda. Või sunnitakse - pattude lunastamiseks - koostöös Loomade Nimel Ministeeriumiga välja selgitama need väärakad, kes veel nahksaapaid kannavad ilma tõendita, et need on valmistatud loomulikku ja väärikat surma surnud looma nahast.

Tore oleks eksida.