Skeptik teab sedagi, et kui tahes arenenud poleks mõnes maailma otsas demokraatia, jääb ikka alles teatud mass rahulolematuid, kelle jaoks ei ole vabadust, võrdsust ja vendlust kunagi piisavalt. Ning kui rahulolematuid koguneb kriitiline mass, siis toimuvad revolutsioonid, vahetuvad valitsejad ja sünnivad uued ühiskonnamustrid.

Rahulolematusest ei ole puudust praeguses Eestiski, kus on seljataga küll üle kahekümne aasta vaba ühiskonna praktikat, aga kus tekkiv kodanikuühiskond annab endast ja oma meelsusest tõsisemalt märku alles nüüd.

Miks nii hilja? Küllap on oma osa asjaolul, et kahe aastakümnega on peale kasvanud põlvkond, kel pole Nõukogude ajaga enam isiklikku sidet. Oma elu kohta oluliste otsuste langetamist minevikus kogetud hirmud nende puhul enam ei pärsi. See, kui nurin on jõudnud väljunditeni, millest valitsus enam mööda vaadata ei saa, märgib omal moel ühiskonna psüühilist küpsust.

Lahterdamata loovisik

Ühiskonna ja üksikisiku suhted on sotsiaalteadlastele keeruline valdkond, eriti murranguaegadel. Ühed kohanevad ühiskonna nõudmistega, olenemata selle korraldusest, alati paremini kui teised. Kohanemismehhanismidel näikse olevat teinekord pigem evolutsiooniline kui sotsiaalne taust — nagu loomariigiski, kus ellu jääb tugevam.
Kuidas ja mis suunas vormivad ühiskondlikud olud loov-isikut, näib olevat sama universaalne küsimus. Kulunud võrdlus kanaarilinnust kaevanduses kinnitab, et loovisikut on peetud ühiskondlike muutuste tundlikuks registreerijaks. Seega on tema rahulolematus märgiline, kuigi väljendub erinevalt.

Kuidas? Kui totalitaarses ühiskonnas väljendus see vaikses, hambad-ristis-vastupanus, siis nüüdis-Eestis, näib nurin suubuvat mõistvasse leppimisse või paremate aegade ootamisse. Rääkimata ammutuntud tõest, et pangad laenu saamisel või käendamisel loovisiku staatust ei aktsepteeri.

Kuna loovisiku sotsioloogiline lahterdamine on puudulik, tuleb järeldada vaid üht: riiklik süsteem eeldab, et teda pole olemas. Õigemini, kuni tema olemasolu ei ole seadustatud — või on seadustatud nii, et temaga ei arvestata –, ei suuda süsteem teda defineerida. Pole olemas ühiskonda, mis isikupära avaldumist ülemäära soosiks.
Totalitaarse ühiskonna puhul näib olevat asi selge. Ühed hukkusid sõdades ja vangilaagrites, teised läksid režiimiga kaasa ja loovutasid vähemasti osa oma andest režiimi teenistusse — pälvides tagantjärele kas hukkamõistu, kaastunnet või haletsust viletsa saatuse pärast.
On julgustav mõelda, et sünnipärane andekus murrab läbi kõikidest tõketest ega lase end ühelgi välisel asjaolul pärssida, aga reaalsus on siiski teine.

Pean vaid õnne tänama, et sündisin siis, kui Stalin oli juba surnud. Oma oktoobrilapse ja komnoore minevikku peaksin ometi häbenema. Kõik toonased väärtused on ju põrmustunud, kõik hoiakud muutunud. Endale märtri- või dissidendi-oreooli nõutada oleks aga naeruväärne. Sestap naeran nüüd minagi ühes noorematega teleseriaali „ENSV” vaadates — mis sest, et see pole ulme, mis mind seal lõbustab, vaid mahajäänud tükk mu enda elust.

Naeruväärsus võimaldab tajuda paradoksi, et kuigi ühiskond, milles me toona elasime, oli naeruväärne, polnud seda inimesed, kes sel ajal elasid.

Kui Nõukogude ühiskonnas pidi vaatama, et oma väärikust säilitada ja samal ajal end kuidagi elatada, siis nüüd on samamoodi — ainult et piir, kust lõpeb eneseväärikus ja algab enesemüümine, oli vanasti selgem kui nüüd. Enam pole küsimus mitte niivõrd ideoloogilise valetunnistuse andmises või sinimustvalgete aadete reetmises, pigem igaühe isiklikes valikutes. Ent tuulenuusutamise traagika tundub närvutavat eriti neid, kes on teinud seda kahes ühiskonnas.

Loovisiku üheks peamiseks kimbatuseks näib olevat enese killustamine töödega, mis toovad raha sisse, aga ei paku hingelist rahuldust.

Keskajal maalisid õukonnakunstnikud võimukandjate portreid ja said selle eest tasutud ning kiidetud. Andekas kunstnik tegi sedagi hästi, aga arvatavasti jäi tal mõni enda idee selle tõttu realiseerimata.
Tänapäeval tuuakse ideaalid mõnikord ohvriks hea elu kuvandile. Hõlbus on hakata teenima mitte oma annet, vaid teatud elustandardit. Enesemüümist on kerge õigustada, aga selle hind on hingeline tühjustunne. Kuidas vältida oma ande peenrahaks muutmist?

Kas anne üldse on enam väärtus? Kes on tuttavad Eduard Bornhöhe „Kuulsuse narridega”, teab, kuidas autor oma andetute, ent ambitsioonikate peategelastega lugejat naerutas. See 1892. aastal ilmunud õhuke teos näikse kujutavat endast tunduvalt arhetüüpsemat teksti kui mõni hilisem Tammsaare või Lutsu teos. Kuigi karikatuursed, kehastavad Jaan Tatikas ja Saalomon Vesipruul ilmekalt meediaajastu populistlikke ideaale.

Pärast kapitalismi

Tänapäeval on loovisikul hõlbus minna kergema vastupanu teed ka professionaalina: rabada publikut ootamatustega, joosta ta piltlikult öeldes jalust. Kui nendest rähklemistest saab kunsti ainus sisu, siis kunst hääbub.

Kui Vincent van Gogh oleks näitusesaalides eksponeerinud üksnes oma äralõigatud kõrva, ei teaks me temast midagi. Nüüdisaegses, paljuski kehalisusele orienteeritud kultuurikaanonis, mil kunstnikud oma nõrkusi ei häbene, vaid nendega uhkeldavad, oleks see aga kõva sõna.
Illustratsiooniks eneseteostuse teel varitsevate karide kohta passib ka mõttemäng kapitalismijärgsest ajast, mil praegusaja noorkirjanikud häbenevad oma tööd reklaamibüroode copywriter’itena ning näitlejad kahetsevad pesupulbrite või automarkide kiitmisele kulutatud häält — sest seda käsitletakse kokkuleplaslikkusena, koostööna kapitalismi kui inimvaenuliku režiimiga, inimlike tõeideaalide reetmisena.

Kuulsate loovisikute elulugusid lugedes selgub, et kellegi tee tippu pole olnud kerge. Ühiskond ei nõudnud neilt eesmärgile pühendumist ja maksimaalset pingutust selle nimel. Seda sai igaüks endalt ainult ise nõuda.