Usalduse kasvatamine on pikk ja aeglane protsess. See nõuab kannatust, püsivust, rahulikku meelt ja piisavalt suurt hulka samamoodi mõtlevaid inimesi. Kärsitus, ootamatud liigutused ja kiirustamine, muide, on samuti hukatuslikud.

Kuidas luua usaldust inimeste vahel, kes ei tea üksteisest midagi?

Probleem on tuttav peer-to-peer süsteemide ehitajaile arvutivõrkudes. Kõik need failivahetus-süsteemid, ostu-müügiportaalid ja muud, kus üks tahab astuda tehingusse teisega, keda ta ei tea ega tunne. Esmapilgul tundub, et see on võimatu. Loomupärane kartus, et kõik tüssavad, tapab igasuguse usalduse. Ometi on see võimalik. Ja seda usaldust on võimalik luua ja ehitada koguni mitmete vahenditega.

Kogu kapitalism põhineb ju usaldusel. Pank usaldab klienti ja annab talle raha laenuks. Klient usaldab panka ja hoiab seal oma raha. Rääkimata muudest ja märksa keerulisematest suhetest.

Täiesti võimalik, et praeguse majanduskriisi peamine põhjus oligi ülemäärane usaldus. Finantssuhted läksid üha keerulisemaks, aga usaldus püsis. Kuni selgus, et poleks olnud vaja nii väga usaldada.

Ometi saab vaid usalduse alusel üldse normaalselt elada.

Kommunistlikud jm totalitaarsed ühiskonnad põhinevad hirmul ja umbusaldusel. Sa pidid kartma isegi omaenda perekonnaliikmeid. Kõikjal olid nuhid ja pealekaebajad, kedagi ei tohtinud usaldada. Nõukogude mütoloogias oli tuntud ju lugu Pavlik Morozovist, kes oma isa üles andis. Üsna jube lugu tegelikult.

Kusjuures, neid nuhke ei pruukinudki nii väga palju olla. Aga juba ainult hirm nende ees hoidis inimesi vaos.

Kuid jah, kahtlustamine pärsib igasugust tegevust. Kui meil praegu näiteks ollakse hädas Euroopa Liidu struktuurfondidest pakutavate kümnete miljardite kasutuselevõtuga, siis kindlasti on üheks oluliseks põhjuseks ametnike umbusk ja kahtlustamine projektide menetlemisel. Ollakse harjunud, et kõik nagunii katsuvad tüssata ja kõike tuleb lõputult üle ja üle kontrollida. Ja kõige lihtsam on ju umbusaldada.

Takistamise ja keelamise eest ei ole keegi pidanud vastutama, eks ole. Aga kui sa midagi lubad, siis karda kõige hullemaid tagajärgi.

Umbusku ja kahtlemist peetakse lausa ülimaks tarkuseks. Mõnitamine, irvitamine, mahategemine, ärapanemine tundub olevat nagu veel see kõige vingem. Lollid olevat need, kes usuvad, usaldavad ja loodavad. Lootus olevat ju lollide lohutus, eks ole. Selge see, et sellises jäises õhkkonnas ei idane eriti midagi.

Nojah, kui meenutada sealjuures veel varguste, kelmuste, pettuste, tüssamiste ja üldse kuritegevuse kõrget fooni, siis tundub, nagu lootust polekski.

Jah, niimoodi ei saagi midagi head kasvama hakata. Ei tule usaldust juurde ka karistamiste, hirmutamiste ja ähvardamistega.

Keegi ei arva, et kõik peaksid kõiki usaldama. See polekski võimalik. Reaalses elus on alati nii usku kui umbusku. Sinna pole midagi parata.

Usaldus vajab kasvamiseks rahu, aega ja ruumi. Isegi kõige küünilisemad jõhkardid võivad leebuda, kui mõistavad, et neid usaldatakse. Kõik saavad aru, et usalduslikus õhkkonnas on parem elada.

Selge see, et eelkõige ja esialgu usaldatakse kõige lähedasemaid inimesi. Oma ringkonda, kus tuntakse end kaitstult. Selge ka see, et kõiges ei saa kõiki nagunii usaldada. Aga vaikselt-vaikselt, tasahilju võib ometi midagi muutuma hakata.

Mida kindlamalt, julgemalt ja selgemalt hakkab umbusk hajuma, mida rohkem tekib uusi sõprus- ja usaldussuhteid ning, teiselt poolt, mida vähemaks jääb kahtlemist, kahtlustamist ja vandenõude nägemist, seda kindlamalt saavad ka kriisid ületatud.