Andrus Kivirähk on juba jõudnud osutada, et Tallinna „tagasivõtmise" kampaania äratab korralikes põlis-tallinlastes õõva. Sest tõepoolest, mis vahet seal ikka nii väga on, kas Hermanni tornis lehvib sirbi ja haamriga või hoopis haakristiga punalipp? Rohkem on reformierakonna pakkumises Molotovi ja Ribbentropi hõngu. Et jagaks ikka pealinna korralikult omavahel ära - Savisaarele jääksid tulud Ida-Poola aladelt ja Krakowis peremehetseksid reformitegelased. Mõlemal oleksid oma koonduslaagrid, kuhu vastuhakkajaid saata ning Sakala keskuse sarnaseid tegevusplatse kerkiks kui seeni pärast vihma.

Mis annab mulle õiguse suurt hulka end poliitiliselt määratlenud kaaskodanikke sellise võrdluse abil halvaks panna? Aga eelkõige Riigikogus 15. aprillil peetud hääletus, kus kesikud ja reformerid jälle oma kriminaalset embust uuendasid. Hääletati ju maha seadusemuudatus, mis oleks reguleerinud parteiliste emissaride tegevust riigiettevõtete nõukogudes.

See habemega nali on juba pea sama vana kui iseseisvus uuemal ajal. Viimatine hääletus aga märgistas Eesti demokraatia piiratuse lausa kolme liiliaga. R ja K olid kokkuleppimatagi ühel meelel -parteiline diktaat peab jätkuma. Sealjuures ei ole oluline, mida ütlesid Evelyn Sepp ja Igor Gräzin või Väino Linde. Kauneid tehnilisi nüansse (a la H.Astok: kujutage ette kui kaua läheb notari juures registrikande tegemine) ja maailmavaatelisi ohkeid toodi kuuldavale. Kui Keskerakonna puhul oleks hea tahte juures võimalik väita, et tegemist on ilmavaatelise küsimusega (they are truely communist), siis programmikohaselt liberaalset majandust edendada püüdva reformierakonna puhul on tegemist täieliku pankrotiga. Aga Ansip oligi eelnevas elus pankrotihaldur...:)

Kuidagi peab muidugi ka riigile kuuluvates ettevõtetes korda pidama. Ent siiski mitte põhiseaduse arvelt. Suurparteide instinkt sundparteistamise ja korruptsioonivõimaluste loomise suhtes on eksimatu, aga jonnakus antud lahenduse suhtes täiesti ebaotstarbekas. Riigiettevõtete nõukogudesse saaksid nad ju nimetada erakonna truid soldateid, kes ei ole valituks osutunud. Saaks ühe laksuga lüüa kaks kärbest - hääletada populaarse seadusemuutuse poolt RK liikme staatuse asjus ning tagada senisest veelgi tugevam parteiline kontroll. Pupujukud, kel pole lootust majoneesima pääseda on kindlasti parteiaparaadi käskude realiseerimisel palju ustavamad kui riigikogu mandaadiga liikmed. Kaoks probleem põhiseadusega, kuid strateegiline info jõuaks ikka parteisse. Ja kuigi midagi sisuliselt ei muutuks, oleks vormiline ja näiline edu ikkagi saavutatud. Miks siis suurparteid nii lihtsat võimalust ei kasuta?

Aga sellepärast, et kogu probleemi idu on valesti sõnastatud. Kuskil pole tõestatud et riigiettevõte ei tohiks eksisteerida (v.a. reformierakonna bukletid). Nagu ka pole kindlust, et sinna nimetatud ettevõtjad ei hakka kurja tegema (Sõõrumaa prügipõletusahjude juhtum ju väga värske). Järelikult on vaja, et nõukogudesse ei kuuluks lurjuseid ja pätte. Mitte seda, kas eelnimetatud tüübid kuuluvad Riigikokku või mitte. Pole oluline, kas nad on mehed või naised, värvilised või homod. Oluline on nende ausus. Aga seda küsimust kahjuks ei arutata. Aus majandamine on tabuteema, sellest soovivad ehk vaid rohelised rääkida. Ning IRL ja SD toetavad neid, loodetavalt siiski põhimõtte, mitte hetkekasu pärast. Kuid ajaloost on teada, et see nn. Kolmas Tee ei leia rahvamasside toetust. Ja nii ei olegi valijal suurt midagi muud teha kui iseenda südametunnistusega vaielda. Et ikka Hitler oli etem kui Stalin. Või vastupidi, sõltuvalt elatud elust ja kantud vormist.

Aga kui äkki eitaks mõlemaid ja hakkaks normaalset demokraatiat pooldama? Sest tegelikult on ju ausaid inimesi rohkem kui ebaausaid. Ja nad võivad valimistel tulla hääletama...