Ma pole elus vist ühtegi mängu vaadanud hiljem videost. Videost vaadatakse üksikuid episoode, mitte tervikmängu. TV-otseülekande hind on kosmiline, see on tõsi, kordusõiguste hind aga naeruväärne. Pärast mängu langeb TV-õiguste hind tundidega. Põhjus: järelvaatamisel annab emotsiooni ainult üksik erakordne sooritus. Vaataja keskendub ajahetkes ühele mängusituatsioonile ja ei tohi ette teada, milleni sooritus viib.

„You cannot delay emotion,” ütleb rahvusvaheline jalgpalliavalikkus. Euroopa Meistrite liiga on nii kõva sõna, et keegi ei hakka ülekandeid nihutama Aasia või Ameerika vaatajale sobivale ajale. Aasias vaadatakse meie Euroopa vutti öösel, Ameerikas hommikupoolikul, ja kõigile sobib. Aserid alustasid Aserbaidžaani–Itaalia mängu oma platsil kell 23.30, sest Itaalia telepubliku jaoks oli siis paras aeg. Hetkes kohal olla on see väärtus.

••Ma ei ole otseülekande ostmise vastu. Tahan lihtsalt arutleda. ERR säästaks kõvasti raha, kui näitaks MM-i järgmisel päeval koos eesti kommentaaridega. Messi ja Neymari väravad ei jää ju sellest kesisemaks. Põnevusfilmi võin ma väga hästi vaadata päev hiljem, ehkki olen juba kuulnud, kes seal kukub ja hukkub.

Põnevusfilmile ei ela kogu maailm üheaegselt kaasa. Pealegi kaob jalgpallist pinge, kui oled juba kuulnud, mis hetkel skoor avaneb, mis hetkel viigistatakse, mis juhtub Zlataniga 54. minutil. Kui ette tead, et lõpuks jäi seis 3 : 0, kaob pinge.

••Ja põnevusfilmi vahele ei kosta ka meie oma eesti spetside, näiteks kriminalistide kommentaare.

Vutikommentaaridega on nii, et iseseisvuse algul vaatasin vutti Soome pealt. Sealt edasi tekkis periood, kus eelistasin kuulata Vene kommentaatoreid, venelaste silmaring oli laiem. Ja seitse-kaheksa aastat tagasi toimus murrang. Meie meestel on nüüd minimaalne kompetentsitase käes, saame korralikku vutikommentaari oma kultuurifoonis.

••Raul Rebane ütles, et omakeelne ülekanne on rahvusliku iseseisvuse küsimus. Neeme Järvi ütleks ilmselt, et hoopis ERSO järgmine välisreis on rahvusliku iseseisvuse küsimus.

Paljudel meist on käeulatuses Soome või Vene telekanalid, kuigi mõnikord satume nende levisse mitteametlikult, ilma maksmata. Kuid kultuuripuudet on tarvis. Kõike, mida on vähegi võimalik saada eesti kultuuriruumist, peab sealt võtma. Ka president suhelgu eestlastega ikka eesti, mitte inglise keeles.

••Nõus-nõus, kuid kus on piir, kui palju rahvas peab omakeelse ülekande eest maksma? Meie jalgpallurid ju Brasiilias ei mängi. Soome olevat väga imestunud, et eestlased said TV-õigused nii odavalt, neilt kasseeritakse kõvasti rohkem. Spordiajakirjanikud ütlesid, et Läti ja Leedu ei taha tunnistada, kui palju nad UEFA-le teleõiguste eest maksavad.

Uurisin Läti ja Leedu õiguste hindu huvi pärast oma allikatest. Kui ülekandetasud kõrvale jätta, siis õiguste eest maksavad nad samas suurusjärgus kui meie. On arvatud ka, et jalgpalli MM-i ülekandeõigus on konks, mille kaudu pannakse Eestit tulevikus järjest rohkem maksma. Ma ei usu, et pannakse. Oleme kriitilise piiri peal rahvas, Euroopa on selle teadmise alla neelanud.

••Lõpetuseks: maksame UEFA-le ülekandeõiguse eest 600 000 eurot, ent vastu annavad nad meie vuti toetuseks aastas vist palju rohkem?

„Andma” pole õige sõna. Oleme neile partnerid, jalgpalli liit on siin meie teleõiguste müügi hästi korraldanud. Võitleme UEFA abil Eesti jalgpalli eest, valdava osa oleme ise punnitanud. Kõik need staadionid ja infra, mida varem polnud. Aga jah, solidaarsussummade suurusjärk sealtpoolt on kaks miljonit eurot aastas.