Kas juhuslikkus või eestlase ajaloolise käitumise defektiivne mudel?
Meil levinud ja läbi aegade omaksvõetud arusaamaga, mille kohaselt su isiklik kere ja elu on ülimad väärtused, pole seal midagi peale hakata. Meile on tähtis ellujäämine ja kohandumine - oled lollidega koos, hakka samasuguseks, kaabakatega koos siis kaabakaks, sest „aeg on selline" - kokku on see võetud rahva"tarkuses", mille kohaselt huntidega koos olles tuleb sama moodi uluda. Hunt on siin kontekstis vist väike avanss - sellise ilmavaate ja arusaamaga huntide hulka vist ei pääse. Lääne-Euroopas (ja mujalgi) peetakse esmaseks just aadet ja põhimõtet, selle nimel minnakse tapalavale ja troonile, sest ükski ohver pole kõrgema aate nimel liig suur. Mis religiooni puudutab, siis eks Kristuski läks ristile just teiste pattude eest ja meie mõistes oleks ta vabalt võinud ju ka mingi „diili" teha ja ehk „õnnelikku" elusolemist nautida. Väär oleks hakata ajama siin jälgi skaalal „õige-vale" või „hea-halb", väär on aga olupoliitikast ajendatuna paigutada kedagi kultuuriruumi, kuhu ta tegelikult ei kuulu.
Mida tuleks pidada peamiseks liikumapanevaks jõuks elusorganismide ja nende koosluste elutegevuses?
Kõige üldisem vastus sellele küsimusele on ilmselt selline - tung ellujäämisele. Inimkoosluste suhtes (etnosed, kultuurid, religioossed ühendused jne) ja osas oleks ilmselt üsna loomulik eeldada mingi ellujäämise strateegia olemasolu ning seejuures on üsna segane, mil määral saab see olla instinktiivne ja avalduda etnilises alateadvuses. Teisalt on mingi osa kindlasti ka teadlik ja üsna loogilisena tundub tendents, et inimühiskonna arenedes see teadliku osakaal suureneb.
Inimestel on ellujäämisviisid ajaloolise arengu käigus ja jooksul üha enam teadvustunud ning muutunud üha enam refleksiooniks, kultuuri osaks ning seeläbi muutunud üha enam teadlikult läbiviidavaks ja kasutatavaks strateegiaks. See strateegia ilmneb tegevustes, mida võib nimetada aksioloogilisteks ja mis seisneb omamoodi erinevate väärtussüsteemide kompimises, nende valimises ja äratundmises terviklikus väärtussüsteemis. Igas ühiskonnas ja kultuuris on oma väärtuste süsteem ja see on ühe või teise ellujäämisstrateegia peegeldus ja selle väljendus ning põhineb suuresti omandatud kogemusel ja reaalse tegelikkuse tajumisel. Teadvustatud kogemuse analüüs ja lahtimõtestamine on väärtussüsteemi üks alustala ja tema roll aksioloogia suhtes on instrumentaalne. Uue inimkeskse humanistliku tsivilisatsiooni alged leiame juba piiblist - hea ja halva tunnetamise juured ei ole mitte pelgalt tunnetuse, vaid ka väärtussüsteemide aluseks.
Milles seisneb eestlase ellujäämisstrateegia?
Meil, eestlastel, kel on Euroopas suhteliselt marginaalne nišš ja meie väikeseasrvulisel hõimul, isegi reliktil, on ajaloolises mõttes vedanud. 700 aastat on siin juurutatud kristlikku väärtussüsteemi, mille on omaks võtnud mitmed teised etnilised grupid ja kooslused, mis moodustavad Euroopas enamuse. Võib-olla oleme säilinud just tänu sellele? Ometi hakkas meie oma intelligents levitama ettekujutust inimese hinge „sisseehitatud" egoismist, mis tuleneb Darwini loodusliku valiku teooriast - see on ettekujutus sellest, et kõik need, kel pole piisavalt enesesäilitamise või ellujäämise võimet, peavad välja surema ning vabastama koha neile, kes iga hinna eest ja vahendeid valimata muganduvad, kohanduvad. Seda õpetab, muide, meile üsna varjamatult pealetulev põlvkond.
On olemas ka teissugune seisukoht, mille kohaselt altruistliku alge ja sotsiaalsuse järk-järguline tugevdamine oli „ kahejalgsete inimeste relvastamata eellaste, kes ohutust puuladvast hädaohtudest kihiseva maa peale tuli"- kahtlemata selle seltskonna ellujäämise ja edasise evolutsiooni möödapääsmatu eeldus. Kropotkini „Eetika" pakub suurepärase tsitaadi: „On üsna loomulik, et paljude inimesesarnaste liikide omavahelises võitluses jäi peale just see liik, millel oli vastastikuse abi ja toetuse printsiip rohkem arenenud ning kus just ühiskondliku enesesäilituse põhimõte oli isiklikust kõrgemal".
Californias korraldati hiljaaegu eksperiment, mille käigus võrreldi kaht inimrühma, kusjuures ühed olid liberaalsete ning demokraatlike vaadetega ja teised vastupidi - totalitaarsete ja profašistlike seisukohtade esindajad. Täiesti selgelt eristus nende immuunsüsteem - liberaalidel oli see oluliselt tugevam! Võib arvata, et head tunded ja head, omakasupüüdmatud teod, ligimisearmastus, rõõm täidetud kohusest tõstavad toonust ja immuniteeti ja käituvad kui loomulikud antidepressandid ning tugevdavad endokriinilist süsteemi vähendades toksiliste ainete hulka veres. Eriti aktuaalne tundub see just tänapäevases Eestis, kus raviteenused on kallid ja tihti kättesaamatud ja just siin võib peituda võti ja hoob eestlaste ellujäämisstrateegia muutmisel oluliselt efektiivsemaks
Altruismi sugupuu tõendab tema levikut kõige väiksemate koosluste (perekond, sugulaskond) juurest kõige mahukamate ja suuremateni (hõim, rahvas, religioossed ja riiklikud moodustised kuni terve inimkond) välja. Tore oleks, kui inimareng toimuks just selles suunas ja ainult see suund omab antientroopset sisu. Homo sapiensi ellujäämine sõltub suurel määral just sellest, kas üksteisest sageli kaugelasuvad riigid ja erinevad usuühendused suudavad luua ühtsuse kogu oma erisuses, milles inimkonnal on ühised eesmärgid tagada õigused igale mittekriminaalsele ühendusele ja isikule.
