Kas meie lapsed õpivad kodulinna tundma ainult läbi autoklaasi?
Tallinna linna poolt algatatud Euroopa rohelise pealinna tiitli esimesed kaks nominenti, 2010. ja 2011. aasta tiitli kandjad, valitakse välja selle aasta lõpus. Kümnete rahvusvaheliste keskkonnaauhindade kõrval on rohelise pealinna tiitli taga üsnagi rangete tingimustega konkurss, kus linnad peavad oma saavutusi ja pühendumust keskkonnakaitsele selgelt tõestama. Kuna võistlus käib elukeskkonna paranemise ja tegude, mitte ainult heade kavatsuste järgi, on Tallinna linnal võimalik rohelise pealinna tiitlit kanda kõige varem 10 aasta pärast.
Euroopa rohelise pealinna tiitlile võivad kandideerida kõik linnad, kus on üle 200 000 elaniku. Eestist saab konkureerida seega ainult Tallinn. Kandidaatide sõelumisel keskendutakse põhiliselt kolmele aspektile. Esiteks peab rohelisel pealinna kandidaadil olema ette näidata kõrge keskkonna kvaliteedi tase ja edusammud viimase 5-10 aasta jooksul. Selleks võrreldakse linnu järgmistes valdkondades: mõju globaalsele kliimale, kohalik transport, rohealade kättesaadavus, linnaõhu kvaliteet, müra, jäätmed, vee tarbimine, reoveekäitlus, linna keskkonnajuhtimine ja säästev maakasutus. Teiseks peavad linnal oleme tõeliselt ambitsioonikad eesmärgid ja tegevusplaanid säästva arengu ja keskkonnakaitse vallas. Ning kolmandaks, peab kandideerija olema võimeline kandma rohelise linna edendaja rolli ning oma tegevusega teisi linnu innustama.
Kui Tallinna keskkonnanäitajaid võrrelda teiste Euroopa linnadega, siis kuulub Tallinn praegu paljuski pigem keskkonnasõbralikemate linnade hulka. Kui aga vaadata viimase 5-10 aasta trende ja Tallinna linna tegevusplaane, siis pole palju, mille üle rõõmustada. "Roheline lõng" linna poliitikates ja tegudes puudub ja paljud keskkonnanäitajad halvenevad. Põhilised komistuskivid Tallinna puhul on autostumise kiire kasv, müra, peenosakestest tingitud õhukvaliteedi halvenemine, elektritarbimise ja autostumise kasvust põhjustatud kasvuhoonegaasi heitmete suurenemine, säästvat maakasutust ja transpordisüsteemi mitte toetav linnaplaneerimine ning linna ambitsioonitu keskkonnapoliitika. Üksikuid häid projekte nende probleemide lahendamiseks on küll tehtud, aga tervikuna pole need suutnud keskkonnale kahjulikke trende muuta. Seega enne kui üldse taotleda, on Tallinnal vähemalt viis aastat vaja kõvasti vaeva näha, et praegust elukorraldust ja majandustegevust linnas keskkonnasõbralikumaks muuta.
Järgmise kahe aasta jooksul seisab Tallinnal ees keskkonnastrateegia uuendamine. See saaks olla üks võimalik dokument, kus konkreetseid, mõõdetavaid ja ambitsioonikamaid eesmärke ja tegevusi kokku leppida. Ka Tallinna üldist arengukava saaks uuendada nii, et selle koostamisel huvigruppide kaasamist ning keskkonnamõjude strateegilist hindamist ära ei unustataks.
Oluline verstapost roheliseks pealinnaks pürgimisel on ka Tallinna kultuuripealinna aasta. Kultuuril ja keskkonnal on rohkem ühist kui alguses arvata võib. Nii nagu kultuur ei sünni ainult vanalinnas, ooperis või muuseumis, ei seisne ka keskkonnakaitse ainult kaitsealades, prügikampaaniates, ülikallites puhastusseadmetes või hübriidautodes. Need kaks - kultuur ja keskkond - saavad kokku linnaelanike argipäevas, vaba aja veetmise ja tarbimise valikutes, "ise tegemises". Kas tallinlasel on midagi meelepärast teha oma kodukohas või veedab aega kaubanduskeskustes, teleka ees ja sõidab autoga nädala jooksul kogunenud stressi ja kaloreid maandama mõnesse röögatusse spordisaali? Kas väljaspool Vanalinna paari ruutkilomeetrit on ka midagi vaadata, hingata ja kuulata ilma, et automüra selle lämmataks? Kas meie lapsed õpivad kodulinna tundma ainult läbi autoklaasi ja teab-mida-tähistavate kommertslike kogupereürituste kaudu? Või tekib Tallinna linnaosades nõukogudeaegse pärandi ja tarbimisühiskonna trotsiks kohalik kogukond, mis oma keskkonnast hoolib, koos tegutsema inspireerib ja lastel muretult maailma avastada laseb?
Oktoobri alguses avaldatud Euroopa rohelise pealinna 35 kandidaadi hulgas on mitmeid keskkonna- ja inimsõbralikkuse poolest tuntud linnu nagu Kopenhaagen, Amsterdam, Malmö, Helsingi, Stockholm, Riia, Viin, Kaunas, Freiburg. Kopenhaagen on viimased 30 aastat järjekindlalt kujundanud linnakeskkonda, kus inimesel oleks hea olla ja on võtnud eesmärgiks järgmise 7 aasta jooksul suurendada jalgrattaga tööl käivate inimeste osakaalu juba praegu erakordselt 38% 50%le, vähendades sellega kogu linna energiakulu, müra, õhusaastet ning muutes linna elatavamaks. Kõigil neil linnadel on tugev visioon paremast linnakeskkonnast. Neil on piisavalt poliitilist tahet ka selles suunas tegutseda ja mitte lasta ennast kõigutada ainult kitsa ringkonna majandushuvidest, mis muidu paljude linnade tegevuses ja ka tegevusetuses kaugele välja paistab.
