Kas mu raha on alles?

Vaatasin täna hommikul, et justkui oli. Ega polegi õieti teist, aga too natuke on siiski enda oma. Ei tahaks ilma jääda ühestki oma teenitud sendist.

Sellepärast olen viimasel ajal hakanud Rootsi ajalehti lugema, mida ma varem nii usinalt ei teinud. Tahaks ju näha, mida nad Swedbanki kohta räägivad.

Näiteks nõukogu esimehe Carl Eric Stålbergi usutlus Svenska Dag­bladetis 25. septembril. Tundub, et hoolimata naeratavast näost pildil on mees natuke ärritatud. “Arvan, et on ohtlik hakata spekuleerima klientide äravoolu üle, mida tegelikult ei ole. Alles üleeile avati 1600 uut kontot.” Ja jutud likviidsuskriisist? “Kõik see on täielik vale.”

Kasulik lugemine, ning säärast juttu võib leida Swedbanki kohta Rootsi ajakirjanduses peaaegu iga päev. Arutatakse, kas seal pangas on mingi jama, ning vastused üldiselt räägivad, et midagi hullu nagu ei ole. Nüüd on küsimus selles, kas ma usaldan neid Eestis tundmatu nimega rootslasi nii palju, et oma paar senti edaspidigi nende naeratava näoga meeste hoole alla jätta.

Tänases Ekspressis kirjutab Sulev Vedler, et senise ajaloo põhjal ei tasuks Swedbanki klientidel muretseda. Isegi juhul, kui läheb Rootsis jamaks, tuleb sealne riik oma pankadele appi, nagu 1990. aastate algul. Üldiselt usun mina ka sellesse ja see ongi üks peamisi põhjusi, miks ma ei karda oma sente ka homme ja ülehomme Swedbankis hoida. Teine põhjus on see, et suhtun ilmselt Eesti ja Baltimaade majanduse väljavaadetesse märksa rahulikumalt kui võib-olla keskmine inimene Rootsis. Rootslasi hirmutab just Swedbanki ja SEB lähedane seotus Balti riikidega, kus olevat suured majandusprobleemid. Aga kohapeal vaadates ei paista need hädad üldse nii suured. Meil on keeruline seis riigieelarvega, alanud on koondamised, kuid üldisemalt läheb elu siiski edasi ja 1997. aasta sügise sarnast krahhihirmu ei paista. Kindlasti on üks oluline põhjus Eesti vahepealne jõudmine Euroopa Liitu: meie majandust toetatakse kopsakate summadega, ning töökoha kaotuse korral on hädapuhvriks võimalus leida tööd Soomes või Inglismaal. Meil on töötuskindlustus ja hoiusekindlustus, mis tagab tavainimese väikesi sääste. Põhjust homse päeva ees hirmu tunda on päris palju vähem kui 1997.–1998. aasta jamade ajal.

Kõige vähem loodan ma pealkirjas esitatud küsimusele vastamisel abi Eesti valitsuselt. On küll väidetud, et meie probleemidel on ka kohalikke põhjusi, aga see on siiski väike osa tõest. Kui USAs tehakse 700 miljardi dollarilist rämpslaenude panka ja intressid nende uudiste tõttu üles-alla hüppavad, ei olegi Toompeal teha suurt muud kui see teadmiseks võtta. Või kujutlege, et probleemid tabaksid näiteks Deutsche Banki. Selle varad on kaks triljonit eurot, Saksamaa aastane SKT aga 1,7 triljonit eurot. Selline asi oleks nagu majanduse vulkaaniplahvatus, mille eest nagunii ei ole pääsu. Parem olen väga rahulik edasi.