Eesti Ekspressi ajakirjanik Priit Hõbemägi. Foto: Tiit Blaat

Kõigepealt hakkas vihma tibutama. See kestis vahetpidamata mitu päeva ja muutus siis tihedaks sajuks. Lombid tänavatel üha laienesid ja katsid pikki lõike äärekivide vahel, kuni lõpuks jäid trammid lompidesse seisma. Siis hakkas jõe veetase tõusma. Kohvikuid täis kaldaterrassid jäid esimesena vee alla, barokse Augustus­brücke alumised talad ulatusid vaevu üle veepinna. Siis tõusis jõgi üle kallaste, kattis kaldapealse, lahmas sisse äsja restaureeritud Semperoperi portaali kullatud kujude vahelt, piiras sisse Zwingeri barokkehitised, nii et regulaaraia hekid joonistasid veepinnale vaid aimatavaid mustreid. See kõik juhtus 2002. aasta augustikuus, kui rängad sajud Euroopas panid jõed üle kallaste ajama ning uputasid Praha, Dresdeni ja paljud teised linnad, tekitades tohutut kahju.

Olin sel ajal Dresdenis ja nägin seda kõike pealt. Kõige hämmastavam oli see, et terves linnas ei tehtud mingeid ettevalmistusi katastroofiks. Vaid jõele lähedal asuvate kaupluste omanikud kindlustasid klaasuksi liivakottidega ning kesklinna ainsas avatud restoranis valitses elevus. Hämarusse mattunud kõrgete võlvidega saalis serveeriti küünalde valgel maitsvaid salateid ja külmi roogi jaheda valge Saksa veiniga. Issand, kui põnev!

Definitsiooni järgi on kriis mingi ettenägematu ja oluline muutus, mis tekitab olukorra, mida ei suudeta tavapärase loogika ja protsessidega lahendada. Kõige rohkem mõjutab inimesi teadmatu ja tundmatu ning koroonaviirus ongi just selline. Kriise on võimalik ette näha, kui nendeks keskenduda. Iga juhi palganumbri sisse käib riskide hindamine, et hoida silmad lahti ja pidevalt jälgida, mis maailmas toimub, mis võiks meid kõigutada. Kriis pole kunagi selline, nagu ette kujutati, kuid siis on vähemalt plaanid; on harjutatud ja varusid kogutud; asjamehed teavad, mida rahvale rääkida. Eestis peetakse riskianalüüsi aga tihti ebaoluliseks. Et kui see on suur asi, mis käib üle meie pea, siis järelikult las tegelevad sellega suuremad ja võimsamad. Rehmatakse käega: mis meie siin, näbedakesed!

Kas Eesti tervishoiuametnikud mõtlesid halvima võimaliku stsenaariumi peale juba siis, kui Hiinas Wuhani linn karantiini pandi? Vastust teab vaid tuul… Elementaarne valmisolek on üsna lihtsa vaevaga loodav: juhtimine, protseduurid, sisekommunikatsioon, meeskonnad. Seda tuleb omakorda harjutada, modelleerides võimalikku kriisi ja käitumist selle puhul. Epideemia puhul on elementaarne, et mõeldakse isikukaitsevõimaluste peale, epideemia piiriülese levimise jms peale. Kas Tallinna linnavalitsuses on toimunud ajurünnak, kus võimalik kriis ja viiruse levik linnas läbi käidi? Miks meie, linnakodanikud ja maksumaksjad, kelle tervis on kaalul, sellest mitte midagi ei tea? Kus on riskianalüüs, planeerimine, sisekommunikatsioon, operatsiooniplaani tegemine ja selle läbi mõtlemine, nii linna kui riigi tasemel? Kus oli Eestis koroonaviiruse kriisisituatsioonikeskus vabariigi aastapäeva paiku? Mitte mõni sotsiaal- või muu ad hoc valitsuskomisjon, vaid konkreetselt inimesed, kes 24/7 jälgivad olukorda teatud parameetrite kaudu ja on valmis ütlema, et nüüd on asi nii hull, et kriisiplaan tuleb käima lükata?

Kui sotsiaalminister Tanel Kiik hõiskas, et koroonakomisjon sai kokku ja otsustati osta soojuskaamerad, siis paistab see välja nagu uljas töövõit, kuid kas tegelikult ikka on. Sellised vahendid peaksid vastavalt hädaolukorra lahendamise plaanile juba ammu varutud olema või pidanuks seda juba kuu aja eest tegema. Mitte aga paar päeva enne seda, kui lapsed koolivaheajalt tagasi tulevad! Kõik see, millest me täna vähemalt avalikult räägime, peaks olema ammu tehtud, korraldatud, planeeritud ja harjutatud.

Kui riigiametnikud ja poliitikud vargsi loodavad, et koroonaviiruse epideemia läheb meist mööda, siis on sellel meie jaoks tapvad tagajärjed.

Kuu aega pärast seda, kui WHO nimetas koroonaviiruse globaalseks ohuks, oleme Eestis ikka veel olukorras, kus eri artiklites selgub, et puudus on isikukaitsevahenditest, voodikohtadest, et turg ei pruugi ise ennast reguleerida, et on vaja varusid, inimesi, plaane jms. Kuu aega on raisatud asjatult… Kes selle eest vastutab?

Tervishoiualase ­hädaolukorra, epideemia ja pandeemia ajal on just sotsiaalministeeriumi juhtkond – minister ja asekantslerid – see, kes peab tagama riigis valmisoleku. See tähendab riskide hindamist, plaanide tegemist ja harjutamist. Kas on olemas kriisiolukorra kommunikatsiooniplaanid? Ja kui on, miks siis avalikkuse teavitamisega ja rahustamisega hakkavad tegelema perearstid omast initsiatiivist, jagades inimestele soovitusi? Midagi on väga valesti. Probleem on ilmselt administratiivne, sest ressurssi on meeletult: minister, kogenud kantsler, tervet valdkonda kureeriv asekantsler, Terviseamet, Tervise Arengu Instituut, kaks suurhaiglat…

Aga tagasi peaküsimuse juurde: kas me oleme juba kriisis? Kui jah, siis tuleks anda sellega tegelejatele töörahu ja mitte neid materdada. Küll nad pärast oma peaga maksavad! Kui aga alles oleme kriisieelses olukorras, siis võib kritiseerida küll.

Kõige selle taustal rullub ­lahti ka ajakirjanduslik kriis. Ministritel lastakse anda ebamääraseid vastuseid, teha ebaõnnestunud nalju, vähendada olukorra tõsidust, olla üleolevad inimeste kahtluse ja hirmude suhtes. Aga küsida tuleks hoopis seda – kas kriisiplaanid on olemas, millal neid viimati harjutati? Näidake ette dokumendid ja kuupäevad, et neid andmeid saaks kontrollida! Kui jutt on lennuvälja piirikontrollist, siis tuleb küsida, kuidas inimesi lennujaamas eristama hakatakse, kuhu nad viiakse ja mida nendega edasi tehakse. Kas Eestis saab karantiini kehtestada, kui vaja, millised on selle õiguslikud alused, kust võetakse need inimesed, kes seda iga päev ja praktiliselt ellu viiksid? Olulised „kes, miks, kuidas ja millal“-küsimused on jäetud esitamata ja seetõttu lastakse poliitikutel vastutustundetult tühja juttu ajada, mis võib olla ka nende ebakindluse tunnus. Põhjus on selles, et ajakirjanikud ise ei valda kriisikommunikatsiooni teooriat ega praktikat ja lihtsalt ei oska küsida olulisi asju, mis paljastaksid poliitikute ja ametnike tegematajätmised.

On arusaadav, et suur osa tegevusest käib kaadri taga. Seetõttu on raske hinnata, mis on päriselt tehtud ja mis mitte. See, et tavalised inimesed vargsi loodavad, et koroonaviiruse epideemia läheb neist mööda, on väga inimlik. Kui sedasama loodavad riigiametnikud, siis on sellel meie jaoks tapvad tagajärjed.