Kas sa arvad, et oledki nii ilus nagu feissbuki profiilifotol? Vali elu!
Millal ma mõtlesin esimest korda selle peale, mis on internet? Tõenäoliselt põhikoolis, kui ühel esimese koolipäeva aktusel jagati kõigile CD-plaati meenutavad taevasinised kettad ja öeldi, et need, kellel kodus arvuti, saavad selle abil hakata internetti kasutama. Maagiline võrk oli meie peale langenud. Väljaõpetatud tiiger tegi graatsilise hüppe. Teatati, et selle ketta abil avaneb Aken Maailma. Ja me saime selle võimaluse täiesti tasuta. Nagu tavaliselt saadakse esimene heroiinidoos.
Nüüd, üle kümne aasta hiljem, mõtlen ma endiselt interneti peale. Paraku vähimatki elevust tundmata. On ilmselge, et internet on meie olmetegemisi olulisel määral lihtsustanud. Arvete tasumise ja muu seesuguse bürokraatia kandumine veebikeskkonda säästab tõesti palju aega ja ideaalses maailmas ka puid. Ja eks paljud meist ole vähemalt salamisi tundnud uhkust asjaolu üle, et traadita interneti leviala ulatuslikkus Eestis on muljetavaldav isegi Lääne-Euroopaga võrreldes. Tuleb vaid telefon taskusse pista ja surfata saab nii rannas kui padrikus. Tõesti tore, et ei pea enam keset puhkust hakkama linna poole majavalitsusse või hoiukassasse logistama, kui meenub, et mõni arve jäi maksmata.
Kriitiliseks võivad asjad minna aga siis, kui internet hakkab korraga tunduma palju parem paik kui füüsiline reaalsus ning võtma elust aega, mida peaks siiski panustama selle ehitamisse siinpool ekraani. Kui juba sellised inimlikud taotlused nagu lähedusevajaduse rahuldamine ja soov olla armastatud esitatakse enne veebis kui vanas igavas retroreaalsuses, võib kiire ja efektiivse lahenduse asemel olla tulemuseks lõputu identiteetide kuhjumine ja killustumine, mis kohe kindlasti hingerahule lähemale ei vii.
Kõige argisema näitena võib tuua sotsiaalvõrgustikud — eestlasi üha ahnemalt neelav Facebook, sellepärast järjest enam kiduv Orkut ja muidugi vana hea Rate (Teise Eesti suhtluskeskkond, eks ole?). Nagu kõigil asjadel meie maailmas on ka sotsiaalvõrgustikel loomulikult oma plussid — mingi hetkeni võivad need toimida tõesti läheduse tekitajate ja hoidjatena. Vanad klassikaaslased, teisel pool maakera elavad sugulased, esimene armastus, kes kuuldavasti läks ja jäigi välismaale õppima. Selliseid inimesi Isand Interneti abiga taas leides valdab meid mõnus ja magus nostalgia. Iseasi, kui kauaks. Kui ikka lähema aja jooksul päriselt kokku saada ei õnnestu, tuhmuvad needki leiud järjekordseteks nägudeks raamatus, mida keegi läbi lugeda ei suuda. Ja ka veebipõhine kohtumisrõõm on ju tegelikult motiveeritud mälestustest, mis sündinud kunagi reaalses maailmas jagatud hetkedest. Internetis saab inimesi siduda vaid pseudolähedus.
Kõige hirmutavamad ongi tutvused, mis juba eostuvad sotsiaalvõrgustikes. “Mind netiavarustes märkasid, ma panin endast üles feigid pildid…” laulab HU oma värskel albumil. Ja tõepoolest: maskid on maalitud, ideaalne identiteet kõigi huviliste jaoks konstrueeritud ning asjad olekski nagu korras, ainult et kuskil kuklas tuksub hirm reality check’i ees. Sellepärast ongi ammu enne esimest silmast silma kohtumist sõpruskondade piirid märgistatud, teineteist hingetuks guugeldatud, MSNis kollaste pallide abil esimesed ühised naerud naerdud ning hetke-emotsioonid välja tviiditud. Et oleks kindla peale minek. wKui üldse reaalse kohtinguni jõutaksegi — kui internetiavarused ikka meelepärast infot ei paku, siis saab ju teise isiku oma kontaktide hulgast eemaldada, nagu poleks teda olemas olnudki. Imelihtne. Arvan, et ka internet on üks põhjusi, miks miljonid inimesed tänapäeval jäävadki endale ideaalset kaaslast otsima — arusaamad inimolendi mitmetahulisusest ja negatiivsete omaduste normaalsusest hakkavad kestatuunimise kullatolmus hägustuma.
Ka oma leebemates vormides soodustab veebipõhine eraelu võõrandumist ja ebaadekvaatse elutunnetuse, sealhulgas enesehinnangu tekkimist. Kui kellegi piltide peale reidis ikka pidevalt kümneid annetatakse või näoraamatus pöidlaid püsti aetakse, võib sellel kellelgi tõesti tekkida ekslik arusaam, et ta ongi kõige suurepärasem ja unikaalsem indiviid maailmas. Ja sellised juba teavad, kuidas oma pseudovõimu kasutada.
Eelmisel aastal käsitles telesaade “Pealtnägija” kahte mällusööbivat juhtumit, kus noored inimesed võtsid endalt veebiterrorismi tulemusena elu. Siinsamas Eestis. Üks neist oli varateismeline poiss Sten Kalma, kes langes hispaanlanna Elisha nime all esineva netiperverdi ohvriks, ja teine 15-aastane Merit Laanemäe, kes otsis oma suitsiidimõtete leevendamiseks abi erinevatest võrgufoorumitest. Steni viisid enesetapuni ähvardused, Meriti otsusele aitasid kaasa põlgus ja sõim, mis talle osaks said. Samal ajal, kui ühed nautisid haiglase fanatismiga oma veebianonüümsust, võtsid teised endalt sellepärast päriselt elu. Eriti šokeeriv oli Buduaari foorumis avastada nime “kuribeibe” kandev kasutaja, kes juba surnud Meritit järjekindlalt jobuks sõimas. Ka selline ekstsess nõuaks tegelikult psühhiaatrilist sekkumist.
Siiski, kas need olukorrad oleksid saanud nii traagilise lõpu, kui asjaosalised oleks suhelnud silmast silma? Kas Sten oleks lihtsalt läinud kaasa vastujalutava hispaania tüdrukuga (tegelikult ju mehega!) ja teinud hiljem kõike, mida temalt paluti? Kas Merit oleks kohanud nii palju halastamatust, kui anonüümsed kommentaatorid oleksid pidanud talle otsa vaatama? Ma ei usu. Vahetus suhtluses käituvad inimesed teisiti, kõhutunne ja kehakeel aitavad meil üksteise mõtete tagamaid valgustada, silmside säilitab reaalsustaju ega lase tekkida karistamatuse illusioonil. Internetis ründajad aga puudutatud saamise ohtu enam ei tunneta, teiste eludesse sekkutakse kehatult ja seda nahaalsemalt, adumata, et pedantne süsteem fikseerib iga nende sammu.
Kas sina juba vaatad meili tihemini kui kaasinimestele silma? Isegi tihemini kui peeglisse? Kas sa oled pannud oma lapsed Mängukoopasse kinni, selle asemel et õpetada neid trips-traps-trulli mängima? Kas sul on hakanud kurgus nöörima, kui keegi on öelnud: “Nett on maas”? Kas sa arvad, et oledki kogu aeg nii ilus nagu oma feissbuki profiilifotol? Kas sa usud, et asjaolu, et su elukaaslane juba kuid tagasi välja kolis, aga sotsiaalvõrgustikes teie suhte staatust muutnud pole, tähendab, et teil on veel lootust? Kas sa oled solvunud, kui kallim kohe pärast MSNi sisselogimist sinuga vestlust ei alusta? Isegi, kui ta on kõrvaltoas?
Igaüks võiks neid küsimusi oma peas vastavalt isiklikele kogemustele varieerida ja otsustada, kui edukalt on interneti võrgutamisnipid tema peal tööle hakanud. 21. sajandil on internetist tõesti saamas üks inimlikkuse ja eriti inimliku läheduse kõvemaid proovi- ja ohvrikive. Peatugem, kuni alles on veel midagi, mille nimel veebivõludele vastu hakata. Esimene samm sõltuvusest vabanemise suunas on selle teadvustamine. Choose life – vali elu!
Berit Kaschan (24) on kirjanduskriitik.
