Kas Tarand suudab lahendada elulisi probleeme? Loomulikult mitte!
Keskerakonna hiljutist valimisvõitu võib muidugi formaalsel tasandil tõlgendada võiduna - eriti reformistide tulemustega võrrelduna -- kuid kahest saadikukohast enamat ei õnnestu neil kunagi saada või seda neile lihtsalt ei võimaldata. Selle kolmanda saadikukoha mittesaamise detailsed asjaolud jäävadki selgusetuks. Tõrked, viperused ja suhteliselt osav susserdamine valimiskomisjoni töös on aga Eesti olude jaoks lausa pretsedenditud. Suhtelise lohutusena jäävad nad USA 2000. aasta presidendivalimistest kaugele maha (mäletate Florida häälte kahenädalast „marineerimist"?). Kuid tulles nö meie liistude juurde tagasi, võiks praeguses ülesköetud olukorras teha järgmise erakordse otsuse: lugeda kõikide parteide ja üksikkandidaatide eest antud hääled kolmandat korda üle. Ja seda kõikide huvitatud osapoolte juuresolekul. Siis ehk saabuks mingigi ajutiselt-tinglik rahu.
Teisalt jällegi jäävad enamikes küsimustes keskerakondlaste põhimõttelisteks oponentideks kõik ülejäänud Brüsselisse läbimurdnud eurosaadikud. Omaette fenomeni kujutab endast Indrek Tarandi supersaavutus, mis osutab ühemõtteliselt eelkõige paljude eestlastest valijate rahulolematusele praeguse valitsuse sotsiaal-majandusliku poliitikaga. Ja alles seejärel tulevad „kinnised parteilised valimisnimekirjad". Igati loogiline - kui elu läinuks ansiplikult Tõnismäelt ikka ülesmäge Euroopa viie rikkama riigi hulka, siis ei olnuks mingitel lahtistel-kinnistel-poolavatud nimekirjadel tõepoolest mingit tähtsust. Aga vaat olukord on kardinaalselt muutunud. Samas ei olnud aga kümnend tuhanded valitsuskoalitsioonis pettunud inimesed valmis kanaliseerima oma sügavat rahulolematust Keskerakonna poolt hääletamises. Nad eelistasid hoopis üksikkandidaate. Ärgem unustagem: Tarandi kõrval saavutasid igati väärika tulemuse temast rahvusküsimuses veelgi radikaalsemad Martin Helme ning Dmitri Klenski. Jah, tõesti mõtlemapanev valimistulemus...
Praegune kohalik protagonist Indrek Tarand etendas tõepoolest väga hästi poliitšoumeni rolli; samas küsigem: „Austatud Tarandi valijad! Kas see mees aitab teid mingilgi määral lahendada teie elulisi probleeme?" Minu vastus antud retoorilisele küsimusele: „Loomulikult mitte!" Kusjuures üksjagu tema valijaid hakkavad sellest juba aru saama.
Jah, pikk ja vaevaline saab Maarjamaa rahva tee tõelise kirgastumise suunas! Soovin vaid jõudu tal sellel teel!
Millega on isiklikult mulle härra Tarand meelde jäänud? No näituseks, kuidas ta aastate eest välisministeeriumi kantslerina välisdiplomaatide juuresolekul sõimas väidetavalt täis peaga läbi välisministri Kristiina Ojulandi („...sa kuradi vene l...!"(ilmselt luik) ja ühes ligemale paarikümne aasta taguses poliitilises perestroikalikus väitlussaates esines vene rahva kollektiivse alateadvuse hermeneutikuna: näiteks ahjul pikutava Loll-Ivani haarav arhetüüp või näituseks metsaandide korilusmotiivid vene muinasjuttudes. Seltsimees Arnold Green oli selle peale aga millegipärast kohe väga ehmunult-oponeeriv. Igal juhul, õnnitlen teid kõiki, härra Indrek Tarandi valijaid. Isa Andres Tarand tuleb Brüsselist tagasi (kas teate, mis temast seal küll pajatatakse? Seda minagi...) ning poju vahetab veteranvana välja.
Isiklikult tunnen kohe mitmeid Tarandi poolt hääletanuid. Vähemalt väliselt igati adekvaatsed inimesed. Nii mõnegi seas kumas läbi mingi kahjurõõmus trots - küll ikka neile parteipaksudele näitasin. Kuid kas see pidi toimuma just sedasi? Mina aga ootan kannatamatult Indreku euroetteasteid. Olen alati rõhutanud: elu on kunstist mitmekesisem ning põnevam!