Kas Teine Elu on parem kui Esimene?
Ma elan väikses korteris, aga ma sooviksin endale villat. Mul on vana Opel, aga ma sooviksin endale uut Mercedest. Minu igakuine nettosissetulek on 6000 krooni, aga ma sooviksin, et see oleks 60.000 krooni. Mu abikaasa on vana ja „kulunud", sooviksin enda kõrvale atraktiivset elukaaslast. Ma olen ratastoolis, aga ma sooviksin meelsasti tantsida.
Kõik nimetatud soovunelmad võivad realiseeruda Teise Elu (Second Life) virtuaalses keskkonnas. Kui esimene ehk reaalne elu ei rahulda, võib vabalt otsustada teise kasuks. Teine Elu on virtuaalne maailm, kus toimib oma majandussüsteem, kus rahaühikuks on Lindeni dollar (L$). Teise Elu on ülemaailma valinud umbes 15 miljonit kasutajat.
Tegemist on kindlasti suhete võrgustikuga. Kui esimeses elus on kohanemisraskused ja kommunikatsiooniprobleemid, siis võib põgeneda või sukelduda Teise Ellu, kus ma saan seda, mida ma tahan. Teise Elu asukaid nimetatakse avatarideks (avataara - india mütoloogias jumaluse laskumine maa peale elusolendi kujul). Avatarina võin tunda enda jumalana, kõikvõimsa ning võitmatuna. Võin isekalt oma elu juhtida ja olla vähemalt virtuaalselt oma õnne sepp. Paljud noored (ja mitte ainult), valivad endale Teise Elu, kuna esimeses elus on nii palju probleeme, vastuolusid, häda ja viletsust, hirme ning muresid, üksindust ja üksildust. Siit võin leida endale sõbra, kes mind ära kuulab (või ta jätab vähemalt sellise mulje). Siin on mul piisavalt raha, et lubada endale seda, mida hing ihaldab. Paraku on tegemist vaid virtuaalse inkarnatsiooniga, kuigi mõni sooviks ehk reaalset metamorfoosi. Kas avatarid lepivad pelgalt virtuaalse meelelahutusega, sest paljudel kasutajatel on seksuaalfantaasiad, mania grandiosa, heroilised maavallutusplaanid, kättemaksusoovid ebaõiglasele ülemusele jne. Vaevalt, et Teise Elu kodanik on emotsioonitu ning kiretu. Kuidas toimub emotsionaalne ümberkehastumine ning rollijaotus - see vajab välja selgitamist.
Reaalses elus ja Teises Elus elav kodanik elaks justkui kaksikelu. Päeval on ta üks, öösel hoopis teine. Kuidas selline maskeraad võiks mõjutada isiksuse mina- ja maailmapilti, enesehinnangut ja grupitunnetust? Väga harva õnnestub Teise Elu kaudu saada reaalne sõber kogu eluks. Kahestunud isiksust iseloomustab ka kaksikmoraal, nn. kameeleonisündroom - isik muudab oma hoiakuid ja väärtusi vastavalt vajadustele ning kasumiprintsiibile. Isekus, egoism, kasuahnus ja lõbujanu on niigi meile omased - kas sellele tuleks tõesti veel lisa otsida Teisest Elust? See pole retooriline, vaid põhimõtteline küsimus.
Esimeses või reaalses elus on vaja leida probleemidele reaalsed lahendused - virtuaalkeskkond pakub aga pseudolahendusi, pakkudes sageli kergemat vastupanu teed, mis tavaelus tavaliselt ei realiseeru. Nimetatud keskkonnas viibimine tähendab enda mõttemaailma täitmist paljude unistuste ja lootustega, mis üldjuhul kunagi ei täitu - kas siis tõepoolest on vaja olemasolevat kuristikku reaalse elu ja soovelu vahel veel süvendada? Meil nagunii ju puudub keskklass.
Kas Teine Elu on uus algus - uus algus purunenud suhetele, purunenud abielule jne? Vaevalt küll. See on vaid alternatiiv tegelikkusele - tegelikkuse moonutamine ja ilustamine endale sobivas suunas.
Kui Teist Elu pidada vaid sidevahendina (telefoni eest), siis võib sellel olla isegi teraapiline mõju - kui ollakse veendunud, et teine avataar on üdini usaldusväärne ning empaatiline, siis võib suhtlemisest ja nõustamisest tõepoolest kasu olla.
Inimese ümberkehastumine on võimalik hinduismis ja budismis, paraku aga mitte reaalses elus. Reaalsuse eest ei tule põgeneda, pigem tuleb õppida elama koos probleemide, hädade, kannatuste, valude ja kaotustega. Sel tasandil vajame tõsiteadmisi ja kogemusi elu endaga toime tulekuks, loomata sealjuures illusioone paremast tulevikust. Vaja on julgelt tõele silma vaadata, mitte põgeneda iseenda ja tegelikkuse eest. Ja selleks piisab täiesti Esimesest Elust.
Ramo Pener, õpetaja
