Vallo Kruuser

Puhkuselt naastes leidsin tühjalt töölaualt raamatu “Sinu aju”. No muidugi! Olles kuu aega meeldivalt päikesekoomas viibinud, vajasingi õpikut, kuidas uinunud hallollust äratada. Tere tulemast tagasi keeruliste ülesannete, ajapuuduse, olmeprobleemide, halbade uudiste ja igapäevase stressi juurde! Aga noh, peame vastu, sest kannatus õilistab, ja üleüldse seisneb kannatamises elu mõte.

Buddha nimetas kannatamist haiglaseks enesetundeks. Jah, valu – nii füüsiline kui ka emotsionaalne – on inimese elus vältimatu, ütles ta, kuid kannatus, härrased, pole saadetud Buddha ega Jeesus Kristuse poolt, vaid on teie vaba valik. Sest kannatus on mõttekonstruktsioon.

Neuropsühholoogide ja meditatsiooniõpetajate Rick Hansoni ja Richard Mendiuse raamat “Sinu aju” (originaalpealkirjaga Buddha’s Brain: The Practical Neuroscience of Happiness, Love and Wisdom) seletab lahti, kui palju näeb inimene vaeva, et halle ajurakke kannatama õpetada. Kuigi võiks vastupidist: treenida neid olema rahulolev ja tasakaalukas, armastav ja kaastundlik. Budistid teavad, kuidas seda teha.

Inimene sipleb oma masenduses, ärevuses ja vihas ega tea, et painajatega lõpparve tegemine on peaaegu sama lihtne kui vabanemine ülekilodest või lõdvast biitsepsist.

Me kurname end mitu korda nädalas trennis, sest paks olla on kole ja ebatervislik, mõtleme mitu korda päevas söögile, et mitte rämpstoiduga organismi koormata, aga pea koos 1,1 triljoni raku, saja miljoni neuroniga usaldatakse vaid juuksuri ja kosmeetiku hoolde. 

Aju on inimese kõige vähem rakendust leidnud organ. Ja närvid pole läbi, vaid kasutamata.

Keha teiste süsteemide – seedimine, vereringe, immuunsüsteem – puhul usume, et need on tavaline keemiakombinaat, mis allub mõistuse kontrollile, aga kui jutt läheb tunnetele–mõtetele, siis neid nagu juhiks mingi salapärane jõud, mille stiihiale tahtega vastu ei saa. Aga saab, sest tunded–mõtted koosnevad keemilistest elementidest.

Näiteks neurokemikaal oksütotsiin tekitab kiindumust paarisuhtes, lähedustunnet, armastust, hoolivuse- ja hellusetunnet. Alanenud dopamiinitase aga tekitab rahulolematuse, pettumuse ja igatsuse tunnet. Keemiakombinaat hakkab tööle käsu peale ja toodab neid aineid, mida tellime. Mõnutablette (antidepressante-rahusteid-erguteid) pole tarvis osta, sest mõnu allikas on meil tasuta käes: aju, mõistus.

Tõsi, negatiivsed elamused on lihtsamad tekkima ning jäävad eredamalt meelde, selle eest hoolitseb hipokampus: loomariigis oli meil ellujäämiseks vajalik mäletada negatiivseid, stressi tekitavaid kogemusi.

Aga stressi tootmisega tegeleb kõigest üks närvisüsteem – sümpaatiline. Lähtudes kesknärvisüsteemi seljaaju- ja nimmepiirkonnast, lülitub see töösse ohuolukordades. Kui toimub midagi hirmutavat, siis keha aktiveerub (pulss kiireneb, peopesad tõmbuvad higiseks jne). ­Stress on hirm ja sellega tegeleb sümpaatiline närvisüsteem. Teine, parasümpaatiline närvisüsteem, mis lähtub peaajust ja seljaaju ristluupiirkonnast, väljastab rahustavaid signaale, seega peatab stressireaktsiooni. Parasümpaatilise närviringe ülesanne on konserveerida energiat rahuolukorras.

Need närvisüsteemid kohati põimuvad, kohati toimetavad iseseisvalt – umbes nagu Tallinna linnavalitsus ja Stenbocki maja.

Nipp seisneb parasümpaatilise osa stimuleerimises, sest siis levivad kogu kehas, ajus ja teadvuses rahustavad, mahedad ja tervendavad signaalid.

Tuleb hakata neurotrenni tegema.

Kui neuronid koos sähvivad, siis tugevdavad nad olemasolevaid sünapseid ja moodustavad uusi ühendusteid. Aktiivsed neuraalvõrgustikud saavad rohkem verd, millest tuleb hapnikku ja glükoosi.

Meelerahu treenimise ja meditatsiooniga õpivad ajurakud lõdvestumist. Need kogemused kutsuvad ajus esile püsivaid muutusi ning see omakorda mõjutab meie heaolu, toimetulekut ja suhteid.

Lõdvestumist, oskust sügavalt ja rahulikult hingata, südamelööke jälgida oskab teile juba iga joogatreener õpetada. Ja selleks, et häid asju oma elus ära tunda ja tähele panna, ei pea üldse trenni minema.