Katastroofi sõnumid – Tšernobõl, Fukushima, Estonia hukkumine

„Tšernobõli“ sõnumid pole vasakul ega paremal, vaid on inimese ja inimlikkuse poolt. Selle inimese poolt, kes vahel ka eksib. Igal pool, igal ajastul, laveerides hallikirjus tsoonis musta ja valge vahel.

Hiljuti linastunud HBO mini­seriaali „Tšernobõl“ peavad paljud läbi aegade üheks parimaks, mina nende hulgas. „Tšernobõl“ on klassikaline suur narratiiv – on enneolematu tuumakatastroof, kangelased, kes üritavad lootusetut olukorda päästa, ning kuri süsteem oma mutrikeste ja aparatšikutega, kellele isiklik heaolu ja mugavus on olulisemad kui oht tuhandetele inimestele ja loodusele.

Kui Tšernobõli-taoline hädakeeris oleks olnud võimalik vaid Nõukogude Liidus ja kogu loos ei leiduks mingeid vihjeid tänasele, siis vahest poleks HBO seriaali rahastanud ning miljoneid inimesi teleri ette naelutanud. Sest „Tšernobõli“ trump on üld­inimlikkus. 

Autor Craig Mazin on seriaali tuumikmõtte andnud sõnastada professor Legasovile (näitleja Jared Harris): „Iga vale, mida me ütleme, jääb tõele võlgu. Varem või hiljem tuleb aga võlg tagasi maksta.“ Mazin on intervjuudes ja „Tšernobõli“ saatvas podcast’is toonitanud, et ta pole tuumaenergia vastane. Mitte tuumaenergia kasutamine iseenesest pole ohtlik, vaid seda on valed, ülbus ja kriitika allasurumine. Tšernobõli tuumajaamale osutusid saatuslikuks eelkõige valetamine, varjamine ja peast mädanev poliitiline süsteem, ning alles seejärel viletsad opereerimisotsused.

Kuid valetada osatakse ka demokraatlikes riikides. Nn Pentagoni paberid näitasid juba aastaid enne Vietnami sõja lõppu, et seda sõda on võimatu võita. Ometi vaikis USA kõrgem juhtkond eesotsas kaitseminister Robert McNamaraga uurimuse maha ning jätkas tuimalt nii omade kui ka võõraste surma saatmist.