Nägin hiljuti televiisorist filmi “Saatan kannab Pradat”. Eelarvamuse tõttu olin pidanud seda tühiseks vaatefilmiks, kuid nüüd arvan teisiti. Filmis palkab kuulsa moeajakirja Runway töönarkomaanist peatoimetaja Miranda endale noore assistendi Emily. Intelligentne plika peab ennast kõigist moeinimestest paremaks paljalt oma üleoleva ätituudi tõttu. Kui ta nuriseb, et tema tööpanust ülienergilise ülemuse teenimisel piisavalt ei hinnata, ütleb tema mentor Nigel talle umbes nii: “Sina teed tööd? Tuhat inimest võitleksid selle nimel, et seda kohta saada, sina aga virised selle üle, et sind ei suudelda laubale. Sa ju ei tee tööd! Miranda teeb!”

See film viis mu mõtted kujur Tauno Kangro peale. Viimasel ajal on Tallinnas suur hädaldamine selle üle, et miski Kangro loodud korstnapühkija kuju paigutatakse stalinistliku arhitektuuri monumendi, Sõpruse kino esisele eklektilisele platsile. Peamised argumendid Kangro vastu on see, et tema töö ei ole kunst, et kuju annetaja isik pole avalikkusele teada ning et Kangro loodud kujusid on linnas juba niigi liiga palju. Kuna selle üle, mis on ja mis ei ole kunst, on väga raske vaielda, siis ma sellele libedale teele ei lähe. Aga ma saan väga hästi aru, et Kangro põhiline süü seisneb tema liigses töökuses. Mees, kes kannab nahkpõlle ja toodab pronkskujusid nagu küllusesarvest, ei saa olla usaldusväärne! Ei armasta eestlane oma töökat naabrit.

Teine samasugune tegelane on justiitsminister Rein Lang. Rein on tuntud oma suure töökuse poolest (ilma mingi irooniata!). Seda kinnitavad nii need, kes temaga romantilisel üleminekuajal koos töötasid, kui ka need, kes temaga nüüd allikakaitse seaduse asjas piike murravad. Rein käib komisjonide koosolekutel ja ei lahku enne, kui istung lõppenud. Teistel on aga alalõpmata vaja poole pealt kuhugi mujale tõtata. Loomulikult on Lang niimoodi lõpuks kõige pädevam ja parema ettevalmistusega asjamees. Tema juhitud justiitsministeerium toodab seaduseelnõusid nagu Vändra lauavabrik saelaudu. Kuna ma ei ole pädev nende kvaliteeti hindama, siis sellele libedale teele ma ei lähe. Aga ma saan aru, et põhiline Langi vastaste argument seisneb tema liigses töökuses. Mees, kelle prillid ripuvad ninaotsal ja kes toodab eelnõusid nagu küllusesarvest, ei saa olla usaldusväärne. Ei armasta eestlane oma töökat naabrit!

Viimasel ajal korrutatakse üha enam, et pole enam vaja nii palju rabada, muidu rikume veel oma väikese kena riigikese ära. Kujusid on liiga palju, seadusi on liiga palju, riiki on saanud liiga palju. Oleks aeg hinge tõmmata.

Saan sellest seisukohast täiesti aru. Aga ühest asjast ma aru ei saa. Kuidas käed rüpes istuda? Millega siis tegelema peaks? Mis kasu on enese tagasihoidmisest? Mis plaan on, mehed? Palun ettepanekud saata aadressil priit@ekspress.ee. Paremad ideed avaldame järgmise nädala Ekspressis.