Sest selle maa inimesed armastavad oma lippu ja rahvusvärve. Ja tahavad oma armastust ka teistele näidata.

Miks see imestama paneb?

Aga sellepärast, et Eestis olles ei näe sa meie lippu õieti kuskil. Vaid asutuste välisuste kõrval. Noh, ja veel miskitel tähtpäevadel, kui lausa ollakse sunnitud seda välja panema. Aga muidu, vaevalt.

Välismaalased, kes meie maad külastavad, ei pruugi üldse teadagi saada, mis siis õieti on meie riigi- ja rahvuslipp või -värvid. Sest nõnda vähe on seda näha.

Olin ise kunagi üks neist, kes organiseeris Tartu Muinsuskaitsepäevi 1988. aastal. Mäletan hästi, kuidas toodi välja rahvusvärvid ning mida see kõik tol ajal tähendas.

Aga vaid mõned aastad hiljem tuli imestada mitmetes ilusates ja toredates kohtades, et miks lippe ei ole. Ja sain üllatusena teada, et Eesti lipp ja sinimustvalge kombinatsioon olevat ära keelatud.

Mis toimub? - Oleksin tahtnud hüüatada.- Kas me siis selle eest võitlesime? Kas me siis ei tohigi oma lippu ja rahvusvärve kasutada? Justkui oleks nõukogude aeg tagasi tulnud, mõtlesin, kui selle eest vangi pandi.

Jah, aga, asi ongi niimoodi. Midagi pole parata.

Hetkel kehtiv Karistusseadustiku § 271 (1) ütleb selgesõnaliselt: "Eesti lipu heiskamisele või Eesti lipu ja selle värvikombinatsiooni kasutamisele esitatud nõuete rikkumise, samuti Eesti lipu kaubamärgina kasutamise eest - karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga."

Ja Riigikantselei poolt kehtestatud Eesti lipu kasutamise kord ja hea tava ei näe tõesti ette selle kasutamist lihtsalt niisama. Muuhulgas sisaldab see näiteks järgmisi nõudeid: "Auandmiseks kallutatakse lipp aeglaselt 45° võrra ettepoole. Liikudes alustatakse auandmist umbes viis meetrit enne austatavat objekti (isikut või kohta) ning lõpetatakse umbes 1 meeter peale austatavat objekti lipu püstiasendisse tõstmisega."

Kas tõesti pannakse keegi vangi, kui ta on lippu langetanud üle 45° või pole seda teinud piisava aeglusega?

Hea küll. Ma saan ju aru, et kogu see jura on selleks, et minu lippu koheldataks piisava austuse ja väärikusega. Aga, vabandage, kuskil võiks ju ometi olla alles ka terve mõistus.

Miks näiteks peavad lipu nähtavale panemisel olema mingid kindlad põhjused? Mingid reglementeeritud päevad ja kellaajad? Kas ma siis ei võigi lihtsalt ja vabalt oma rõõmu ja heameelt näidata? Kas ma tõesti tohin ainult salaja, kuskil metsas, kardina taga, kus keegi ei näe, oma lipu välja võtta? Kas see kõik peabki olema nii kroonulik, kohustuslik, sätestatud?

See pole ju ainult riigilipp. See on ka meie rahvussümbol. See on meie kõigi asi. Mida selliste eeskirjadega õieti üritatakse kaitsta ja reguleerida?

Sümbolid ja märgid üldse ongi juba oma olemuse poolest vabalt, sümboolseks kasutamiseks. Kui keegi ikka tahab oma meelsust avaldada, siis, palun, lehvitagu oma lippu või pangu mõni teine lipp põlema. Selle asemel et kellelegi otseselt nuga selga lüüa või pomm alla panna, eks ole.

See ongi ju üks sümbolite funktsioone. See ongi kultuur. Et kui sa muidu ei saa, siis, palun, demonstreeri, avalda meelt, hävita sümbol, aga jäta objekt ise siiski rahule.

Aga hakata sümboleid veel mingite eriliste seadustega kaitsma ja seejuures sugugi enam mitte sümboolsete, vaid juba täiesti reaalsete karistustega ähvardama - see ju ei tööta. Vähe sellest, selliste piirangutega riivatakse kindlasti meie Põhiseaduse § 45 (igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi...) ja ilmselt teisigi sätteid.

Pealegi, ei ole võimalik määratleda ega ammendavalt loetleda kõiki võimalikke rahvussümboolika kasutamise valdkondi ega juhtumeid. Ei ole ju alati tegemist meelsuse või veendumustega, olgu siis poolt või vastu. Küll ja küll on neid juhtumeid ja olukordi, kus Eesti või mistahes teise riigi lipu kujutist kasutatakse lihtsalt teavitamiseks, märgina, näiteks keele või valuuta tähistamiseks või mõnel muul täiesti neutraalsel puhul.

Huvitav, muideks, kelle initsiatiivil ja algatusel üldse see sini-must-valge reglementeerimine, represseerimine ja käskimine-keelamine-karistamine toimub?

Võiks ju kahtlustada, et ehk on selle taga endised kommarid, kes meie rahvusvärve salajas vihkavad ja tahavadki ära keelata. Või siis hoopis mingid erilised marurahvuslased, kes peavad Eesti lippu nii pühaks, et ei ole võimalik välja kannatada mingisugustki omavoli. Või on see kõik selleks, et oleks kohe vastav seadus võtta, kui mõni tibla või muu pahaline midagi peaks millegi jõledaga hakkama saama. Et saaks kohe käed raudu panna.

Tegelikult käib selle juurde ju ka veel see targutamine, et ega siis meie rahvas pole selline nagu mõned teised. Et meie ikka niimoodi põhjamaiselt vaikselt ja tasahilju ja vaoshoitult ajame omi asju. Et rahvustunne ja rahvusvärvid on meie südames. Ja et need polegi ilma peal lehvitamiseks kogu aeg.

Ja siis veel ka see jutt, et kui liiga vabalt saaks neid asju kasutada, siis labastataks ja lagastataks kohe ära. Ei oleks enam nii tähtis ega väärtuslik.

Nojah, vaevalt siiski. Igaüks on näinud, kasvõi filmidest või uudistest, kui palju näiteks USA-s kasutatakse nende lippu. Ja kui väga seda samal ajal ka austatakse. Ilmselt on siiski tegemist suht inimliku rumaluse ja piiratusega vastavat ala haldavate ametnike poolt, usun.

Ahjah. See ahistav tingimus, et pärast päikeseloojangut ei tohi meie lipp ilma valgustamata väljas olla. Kindlasti on sellel mingi ajalooline traditsioon ja põhjendus. Aga kui kujutada ette miskit ÜRO või EU või NATO asutust või mistahes rahvusvahelist kohta, kasvõi hotelli, mille ees lehvivad kümnete maade ja riikide lipud. Ega kujuta ju ette, et keegi tuleb ja igal õhtul võtab ainult meie lipu sealt rivist välja või langetab ning igal hommikul jälle tõmbab üles. Absurd ju.

Olen seda meelt, et praegune Eesti lipu seadus ja Eesti lipu kasutamise kord ja hea tava koos Karistusseadustiku § 271 keelavad, ahistavad ja piiravad meile olulise sümboolika vaba kasutamist.

Kusjuures, kogu see temaatika on üsna sarnane kavandatava keeleseaduse muutmisega, mis on juba põhjustanud ulatuslikku poleemikat.

Pole võimalik seadusandlikult reguleerida loomulikke asju. Keele või sümbolite kasutamine peaks olema, vähemalt minu arvates, sama loomulik ja endastmõistetav nagu lindude lend või rohu kasvamine.