18.04.2008, 00:00
Keelehoolde partisanid
Eesti keele eest seismine vene ajal oli legaalne vastupanuliikumine,
partisanisõda, võimude poolt – vahel küll pika
hambaga – talutud metsavendlus. Kogu eesti rahvas elas
vaidlustele kaasa: mis on eestipärasem, kas i- või de-mitmus, kas
lubada paralleelvorme? Põhiküsimusega ehk Nõukogude
riigi kukutamisega ei tohtinud tegelda ja rahva kodanikuenergia suubus
kirglikesse keeletülidesse.
Tänu kooliharidusele suutsid
inimesed keelekorralduse teemadel ka kaasa rääkida.
Keelehooldel, õigekeelsusel oli eriline roll, sest hooldatud ja
valvatud emakeel pidas paremini vastu hiilivale vene keele mõjule
– kroonukeele, võõrapärase lauseehituse ja
laensõnade survele. Võimalikud muutused kirjakeeles, näiteks
kõnekeele survel, olid peaaegu välistatud.
Et
keel on mõtteviis, usuti üldiselt ja eesti meele püsimist
nähti eesti keeles. Tulevikus terendas ju hirmutav olukord, kus
räägitakse küll omas keeles, aga mõte liigub vene
vaimu laineil.
Nüüd teadvustatakse inglise keele survet,
aga ohuks kaunile emakeelele on ka kirjaliku vormi võtnud
kõnekeel ehk ohjeldamatu võrgukeel. Võiks ju arvata,
et tänased avalikud keeleväitlused
on vaid keeleinspektorite võitlus keelelõtvusega, kuid
kuna Eesti on vaba, siis pole neil suuremat poliitilist mõõdet.
Vähemalt ei survesta eesti keelt mingi okupant ega kolonisaator.
Lodevusega tuleb ikka võidelda, kuid praegused muutused keeles ei
tähenda enam võõrvõimu vaimset aktsepteerimist.
Võitlus käib justkui sisevaenlasega.
Eile algas
ja täna lõpeb Väike-Maarjas Ferdinand Johann Wiedemanni
keeleauhinna asutamise 20. aastapäeva konverents “Emakeelne Eesti,
emakeelne Euroopa”. Eestlased, sakslased, ungarlased, soomlased,
lätlased on tulnud kokku, et rääkida sellest, kuidas
säilitada oma keelt elavana – kõne- ja kirjakeele
kõrval riigikeelena ja teaduskeelena.
Selge, et need
küsimused väljuvad keeleteaduse piiridest ja ikkagi tegeleb
keelehoole suure poliitikaga, domineerivate keelte surve ja voliga.
Muretsedes oma emakeele saatuse pärast, mõtlevad inimesed oma
rahvaste ja riikide saatusest. See võib tunduda marginaalne mure, kuid
midagi on õhus. Kas Euroopa Liidu hämarus ja läbipaistmatus
mitteekspertidele tekitab inimestes sama palju õõnsat
kõhutunnet ja jõuetust kui kunagine nõukogulik
määramatus ja vägivald?
Teadvustades Euroopa Liidu
ja globaalsete korporatsioonide võimu erinevust
okupatsioonivõimust, on väikerahvad ärevil. Meie
mõtlemist suunavad täna hiilivalt üleilmsed ärihuvid
(moe, reklaami kaudu) ja ka Euroopa bürokraatia ning vastav
mõtteviis ning keelekasutus (riikluse kaudu).
Raha ja
mõnu tõotavate rahavoogudega pole ju isu võidelda. Aga
sisimas on tõrge: rahvuslik identiteet on ohus. Kokakoola maitseb, aga
õige eestlane jooks kodumaist naabrimehe tehtud kalja.
Euroopa toimimine ja globaalsed majandusprotsessid on väikesele
inimesele hoomamatud, kaasarääkimine neis nõuab täna
erialateadmisi. Nii seisame taas partisanirindena oma emakeele eest ja
võimukeelte vastu, sest sellest sõjast me saame aru. Mis
siis, et tegelik kuri on mujal. Omal ajal seisime puhta emakeele eest,
kuigi tegelikult tahtsime Eesti Vabariiki. Nüüd oleme käpukil
hoopis keerulisema võimumaailma ees. Ei jää jälle
üle muud kui trotslik keelevastupanu.