Kelly Kipper: Miks mulle meeldib lumekaamos?
Mart Juur on öelnud, et kõige hullemad on inimesed, kes virisevad suvel, et on liiga kuum ning talvel, sest on liiga külm - pessimistliku jauramise asemel võiks hoopiski rõõmu tunda, et meil on neli klassikalist aastaaega. Pidev virisemine ja vigade otsimine ning nende suuremaks puhumine teeb raskeks ümberringi oleva ilu märkamise ning nullib võimaluse nautida aastaaja positiivseid külgi. Hetkel siis talvekaamose headust.
Kui jätta kõrvale ekstreemsed tormihoiatused ja olukorrad, kus inimesed ekslevad lumesajus, on tegelikult praegune lumeüledoos täitsa vahva. Jah, muidugi on halb, kui auto jääb lumme kinni ja hommikul peab varem ärkama, et seda kuskilt valli alt välja kaevata. Aga! Sellised olukorrad toovad välja ka eesti inimeste, kes reeglina hoiavad omaette, ajavad omi asju, on tõsised ja ratsionaalsed, sõbraliku ja avatud külje, mida muidu võõrastega ei jagata. Hea on näha, kuidas täiesti võhivõõrad tõttavad mõnele õnnetule lumme kinni jäänud autojuhile appi, et sõiduk välja lükata ja kuidas koos juhiga visatakse sarkastilisi nalju ning ollakse eneseiroonilised. Kokkuvõttes annab selline seiklus ehk pigem isegi positiivse kui negatiivse emotsiooni.
Eelmisel nädalal, kui Monika õues möllas ning inimestel soovitati varuda toitu ning kodust mitte lahkuda, ilmus minu Facebooki uudistevoogu rohkem kui hädaldavaid sõnumeid stiilis "Oeh, millal see sadu küll ükskord lõpeb..." Youtube'i linke Tõnis Mägi loole "Monika". Ehk kergitas selline olukorra huumoriga võtmine isegi nende suunurki ülespoole, kes just läbi saju ja kinnituisanud teede koduuksest sisse tuhisesid.
Kuulates raadiosaateid, mis olid eetris paralleelselt lakkamatuna näiva lumesajuga, paluti mitmes neist inimestel kirjutada ja helistada raadiosse ning anda soovitusi, mida sellise ilmaga ette võtta. Väga mitmed helistajad leidsid, et selline sundolukord, kus peab kodus istuma, on suurepärane, et arutada maailmaasju oma pere ning lähedastega, kelle jaoks kipub kiire elutempo tõttu vahel liialt vähe aega jääma. Kodune lumevangistus on võimalus klaarida ja soojendada omavahelisi suhteid ning viia end kurssi sellega, mis toimub nende elus, kes elavad küll samadel ruutmeetritel, kuid kelle mõtted ja tunded jäetakse sageli tahaplaanile.
Eriti hästi oskavad lähedasi ja kodusoojust ning kogu maailma kurjuse eest kaitsvaid koduseinu hinnata vast eestlased, kellel soov jõuluks koju saada, kuid kelle lennud lumesaju/tormi tõttu, kas tühistatakse või lükatakse teadmata ajaks edasi. Sellistel hetkedel saab oma voodi kõige ihaldusväärsemaks asjaks maailmas, kiluvõileib maailma parimaks toiduks ning suurimaks südamesooviks võimalus emmata oma lähedasi. Sama tunne valdas ka mind, kui keset ööd mööda Läänemerd triivisin ning laev loksutas niivõrd kõvasti, et peast käis päris mitu korda läbi mõte, et see sõit võib jääda viimaseks. Tundub, et aeg-ajalt on sellist shokiteraapiat vaja, et väärtused jälle paika langeks ning see, mis elus tõeliselt oluline on, saaks õiglaselt hinnatud.
Raadioideede juurde tagasi tulles jäi kuuldust veel meelde, et lumest ja jääst võiks ehitada aeda või tee äärde diivani, kus suure lumekoristuse käigus aeg-ajalt jalga puhata saaks. Lumerookimine on ka suurepärane võimalus hankida endale värske õhu mürgitus, nagu juhtus kultusfilmis "Mehed ei nuta" ning samuti pakub tegevus fantastilist võimalust ärgata hommikul mõnusa treeningvaluga. Kuulajad ei olnud unustanud ka Salvo kelku, meistrite valikut ning millal veel, kui mitte nüüd, kui lund on külluses ja kraadid pole veel liiga krõbedad, ajada kelk kurjaks ning minna mäele, et teha paar kiiret laskumist. Või hoopiski võiks kuurist üles otsida vana soome kelgu ning tutvustada selle võlusid nooremale põlvkonnale, kes harjunud vilede ja kellade, käikude ja pidurite ja kõikide muude lisadega kelgumäeatribuutikaga.
Lõputu lumesaju, miinuskraadide ning talve väikeste võludega meenub ka üks mitme aasta tagune intervjuu eesti telekuulsusega, kellelt küsiti, miks ta vuntse kannab. Vastuseks oli, et külmade ilmadega on ju nii ilus, kuidas ninast tilkunud tatt jäätunult vuntsiotstel pärlendab. Kui palju tõtt ja kui palju irooniat väljaöeldu sisaldas, ei ole teada, aga siiski toob sellele väitele mõtlemine, kui endalgi taskuräti otsimine käsil, alati naeratuse näole. Mõelge ka teie järgmine kord, kui pehme lume sisse kukute, kas olukord on tõesti nii halb, et tuleb hakata sajatusi loopima või äkki võiks hoopiski ühe lumeingli teha...
