Kersti Kaljulaid Foto: Tiit Blaat

Mind ei olnud seal, aga ma kujutan elavalt ette, kuidas see asi 1992. aastal oli. Peaministri kabinetti sisenes hoogsalt Mart Laar ja teatas: nii, viime selle Eesti nüüd Euroopasse. NATOsse tahaks ikkagi ka, arvasid kaastöölised. Nõus, ütles Laar, ja kõik asusid tööle. Avalikku arvamust siis iga päev ei küsitud, aga ju oli seegi nõus. Ma olin natuke rohkem seal, kui 1999. aastal astus peaministri kabinetti Mart Laar ja teatas: see ei kõlba kuhugi, et Eesti on IMFi programmi riik. Ja need Euroopa Liidu läbirääkimised võtab peaministri büroo peatükkide kaupa tiheda jälgimise alla. Sellega olid nõus nii büroo, valitsus kui ka avalik arvamus. Kõik asusid tööle.

2015. aastal on Eesti Euroopa Liidus, NATOs ja OECDs, kui mainida vaid mõnesid kõlavamaid lühendeid. Meie arengut on kiitnud ja arvanud meid arenenud riikide hulka IMF ja WHO, Silicon Valleys võtavad inimesed endale Eesti e-residentsust. Eesti armee on sügavalt integreerunud NATO struktuuridega, iga okas loeb ja NATO pehme kõhualune on meie abiga kindlalt kaitstud.

Siil tõmbab muidugi ohu ja raskuste korral kerra. Püüab vastu pidada, kuni oht aru peab, kas tasub okkaid sakutada. Lebab ja loodab, et ehk sekkub mõni muu jõud ja peletab ohu üldse minema. Sõjalises mõttes on siil-Eesti igati asjalik valik.

Poliitiline siil-Eesti on aga midagi muud. Tõmbub kerra, kui miski ei meeldi. Pikaajaliste probleemide lahendamiseks on siili taktika täitsa kasutu. Eriti hästi paistab see välja siis, kui ta on otsustanud kerra tõmmata kusagil arvamusplatsil. Suure pealtvaatajaskonna silme ees, kes on seni arvanud, et sinimustvalge sildi all esineb mingi väike vapper elukas. Selline, kes tänu oma julgele vaatele (ja moodsa aja IT-vahendite silmamoondusjõule) on jätnud endast mulje, et ta võib olla isegi tiiger. Igal juhul keegi, kelle peale saab ühises jamas loota ja kelle huvi on selgelt olla arvamusplatsil nähtav ja pakkuda lahendusi. Sellist tiiger-Eestit me tahtsime, aga saime siil-Eesti. Tiiger tõmbas kerra ja asus abitult podisema niipea, kui esimest korda tõeliselt raskeks läks. Tõmbas kerra avaliku arvamuse ees ja oligi läinud. Kahekümne aasta töö ja vaev vastu taevast?

“Me ei saa usaldada ühtki välist jõudu, mis suudaks meie eest seista. Meil on oma tee. Vaba liikumise võimalus on moondunud ohuks, ohuks rahvuse kestmisele. Kuulumine rahvusvahelisse kogukonda sisaldab endas talumatuid riske – siia tuleb võõraid, omad lähevad kaugele ja jäävad võõraks.” See on siil, kes niimoodi räägib. Mis on siili pakkumine 21. sajandi Eestile selleks, et säiliks iseseisev Eesti, tema keel ja kultuur; et me oleksime siin ega plaaniks kusagile minna? Lihtne vastus: tõmbame kerra. Meile sobivad 19. sajandi väärtused: naised pliidi veeres, mehed lahinguvalmis; uhke, kurb, üksik rahvus omal maal, sest teisiti ta ei saa. Nõudmas oma erilisuse tunnustamist, mida ülejäänud Euroopa rahvad nõutult pealt vaatavad ja küsivad: “Tahtsite ju meie abi? Pharet, ­ISPAt ja SAPARDit, et üles ehitada vaba, euroopalik õigusriik, kaubelda Euroopa turul, elada võrdsena võrdsete seas koos ülejäänud poole miljardiga? Tänagi annate ühe euro ja meie teile neli vastu. Tänagi on teil hääl, mille väärtus on 1/28 häälte koguhulgast, mitte 1/500? Jah, teil on keel ja kultuur, meil kõigil on, sest Euroopa ongi ju rahvusriikide liit! Muidugi on meil probleeme, aga kallis tiiger, aja okkad jälle maha ja tule laua taha, räägime läbi. Me saime ju alati hakkama, sul olid head mõtted ja ideed, me arvestasime nendega, aitäh. Viimase kümne aasta otsused on ka sinu nägu. Sul olid mured ning lootused ja me ­arvestasime nendega, andsime suurema piima­kvoodi, kui teil liitumiseelse tootmismahu juures oleks mehaaniliselt olnud põhjust küsida, mõistsime põlevkivienergeetikaga seotud probleeme, leppisime kokku kohanemis- ja üleminekuperioode. Võtsid euro, kui paljud vajasid kinnitust, et üldse on veel võimalik sellesse rahaliitu uskuda. Need on tiigri teod, mitte siili omad, me tunnustame neid ja oleme su üle uhked!”

Aga Euroopa pole ­probleemideta pelgupaik, siingi on raske miinimumpalgaga toime tulla, keskmise palgaga peret üleval pidada. Lapsi sünnib vähe, sest naised ei saa või ei taha endale lubada kodus olemist. Majanduslikult kõige jõukamad kihutavad eest, keskklassi haavatavam osa langeb vaesusse, hariduslik ebavõrdsus suureneb ja meditsiiniteenuste kättesaadavus vaesematele kahaneb. Päris head ideed ei ole hetkel kellelgi, kuidas nende nähtustega toime tulla. Lisaks elab maailmas sõjast ja näljast ohustatud aladel palju inimesi, kes seda meie enda arvates puudulikku Euroopat ideaaliks peavad, siia püüdlevad ja siia jõudes tihti pettuvad, et paradiisis siiski on raskem halja oksa peale saada, kui on endale ette kujutatud. Rahvaarv kahaneb, sest meile endile lapsi ei sünni, samas mehaaniline iive hirmutab. Kõik needsamad lahendamata mured, mis on “vanal Euroopal”, on ka Eestil. Siiliks muutumine ei aita – need mured ei lähe ära.

Enesesse sulgumise mõttetust nägid 2008. aasta majanduskriisi alates suurriigidki. 20. sajandi esimese poole lahendust – piirid kinni, igaüks vaatab, kuidas ise hakkama saab, kuni allakäiguspiraal toob lootusetuse ja võib-olla sõjad – ei kaalutud. Ja kuigi majandust pole siiani korralikult käima saadud, on ühiste ja esmapilgul aeglaste ning nõrkade või isegi valede lahenduste toel kuidagi koos toime tuldud, säilitades kasvu eeldused ehk neli vabadust. Euroopa ühtne põllumajanduspoliitika paneb virisema kõikide Euroopa riikide põllumehed. Aga selle kaotamist ei toeta ükski farmer. Euroopa teaduspoliitika bürokraatiat vihkab iga teadlane Eestis ja kaugemal. Kuid see vabal akadeemilisel võistlusel, mitte rahvuslikul ümbrikul põhinev teadusrahastu jagamise mudel aitab väikesi ja nutikaid elada kaugelt üle oma võimete.

Ei tule midagi ideaalset ka Euroopa kujunema hakkavast ühtsest pagulaspoliitikast. Aga midagi temast ikka tuleb, millest täna on veidigi leevendust lõunas ja võib-olla ülehomme idas, kui siinkandis peaks midagi juhtuma. Pole vaja sõda, see võib olla näiteks hoopis tuumaõnnetus, mis ühel hetkel täidab meie maa inimestega, kellel pole mitte kuhugi minna. Seisavad ja helendavad piiril, nutvad lapsed süles. Vajavad edaspidi meist endist oluliselt rohkem meditsiiniabi, aga minna poleks neil kuhugi. Kui just Euroopa ühine põgenikepoliitika ei aitaks.

Kõikides riikides on inimesi, kellel on raskusi riigikeeles korralikult lugemise ja kirjutamisega. Väheneb haritus. Kõik Euroopa rahvad otsivad seda uut meetodit, kuidas oma rahvuskultuuri ja pärandit noorte jaoks oluliseks muuta.

Meil on Euroopas sada protsenti kattuvad probleemid. Põhjamaades, lõunamaades, idapoolsetes liikmesriikides, läänepoolsetel suursaartel. Ei ole nii, et kellelgi on “hoopis teised mured”. Enda distantseerimine lahenduste pakkumisest ja otsimisest, aktiivsest kaasamõtlemisest ja kaasalöömisest ei ole mõistlik poliitika. Las siil toimetab metsas ja tegeleb sellega, mida ta NATO ohvitseride arvates kõige paremini oskab – märkamatuks jäämisega. Eestit Euroopas oma lühinägelike otsustega nähtamatuks muuta pole tingimata sama otstarbekas. See võib meile küll tagasi tuua 19. sajandi, kui seda soovime – aga kas ikka soovime?