Kersti Kaljulaid Tiit Blaat

On riigieelarve arutelu aeg. Sellel aastal on mõnes mõttes lihtsam, sest vaidlused maksumuudatuste üle peeti ära juba koalitsioonilepingule allakirjutamise järel lepingule katteallikaid otsides. Protsent sinna ja pool mujale, vaikselt venib tulupool kulupoolele katteks peale, kui majanduskasv vähegi teeb mis lubatud ehk päris seisma ei jää. Suuremaid ootusi meil polegi. Ettevaatus ja konservatiivsus ebastabiilses maailmas polegi kõige halvem, kui asi puudutab riigieelarve kokku saamist. Siiski peaks pikalt kestev niru kasv tekitama debatti, aga seda arutelu lihtsalt ei ole. Viimati sotside poolt tulnud algatusega suuri küsimusi arutada juhtus ajastule tüüpiline – kähku paar väiksemat plaastrit peale ja ruttu jää peale jahtuma, et saaks teema maha võtta.

Selles taustsüsteemis tahan meenutada Praxise korraldatud maksu­de­batti suvisel ­arvamusfestivalil. Mind üllatas, et sel debatil läksid pealtnäha ootuspärased jõujooned täiesti sassi. Kinnisvaraärimees tahtis teada, miks selles riigis siin pole varamakse. Suurettevõtjad arvasid, et ettevõtete tulumaks madalas määras oleks isegi vastuvõetav, kui koos sellega väheneks administratiivne koormus, näiteks sebimine erisoodustustega.

Mul ei ole põhjust Viljar Arakat või Olari Taali kahtlustada erapooletuses. Neil on omad huvid. Nagu ka Kaidi Ruusalepal, kes tolles paneelis esindas moodsat start-up-ettevõtlust. Eelkõige huvitab neid, et Eesti majanduskasv oleks võimalikult kiire, sest stagneeruval turul äri teha on kahtlemata keerukam. Sellepärast peab ettevõtluskeskkond üldiselt ja maksukeskkond kitsamalt olema võimalikult soodne. See peab olema ka õiguskindel ja rakenduma kõikidele ettevõtjatele ühtemoodi. Ühetaolisuse tagamine ei peaks seejuures liialt sõltuma sellest, mida Maksuametil on aega ja jõudu teha. Olari Taali jaoks oli suur probleem just ettevõtete tulu maksustamine liiga hilja, s.t alles dividendifaasis. Niisugune süsteem meelitabki OÜtama, sest tulu ei tohi ju tekkida. Tema jaoks on meie maksusüsteem “vedel” – oma maksumäära otsustab igaüks ise, seni kuni vahele ei jää.

Ettevõtete tulumaksuvabastus reinvesteeritud kapitalilt on hea neile, kes tahavad osta masinaid ja seadmeid. Otseselt ei tee see halba neilegi, kelle ettevõtluskuludest suurem osa, isegi kuni 90 protsenti on tööjõukulud. Kuid viimastele ei tee selline süsteem ka midagi head. Nad peavad otsima jurisdiktsioone, kus palgakulud on maksustatud madalalt, või rakendama palavalt armastatud, kuid siiski seadusega keelatud OÜ­tamist. Esimesel juhul jääb Eesti ilma maksutuludest, teisel juhul lisandub ettevõtjale mittevajalik stress võimalikest vaidlustest Maksuametiga.

Ka konservatiivse sektori ettevõtja, kelle eesmärk on teenida stabiilset ja rahulikku tulu, ei vaimustu alati ettevõtte tulumaksuvabastusest. Viljar Arakas mainis arvamusfestivalil, et ausal ettevõttel, kes raha enne tuludesse kandmist “ettevõtlusega lõdvalt seotud kuludeks”, autodeks, nahkdiivaniteks ja muuks ei konverteeri, tekib lõpuks ikka kasum, mille saab omanikele kätte anda vaid dividendidena. Vahet pole.

Eelöeldu ei tähenda, et Eesti peab viivitamatult taastama ettevõtete tulumaksu. Pigem näitab see kahel erineval moel, et maksusüsteem, mille põhialused pärinevad 15–20 aasta tagant, võib olla ajale lihtsalt jalgu jäänud, sest majanduse struktuur on oluliselt muutunud.

See võiks meid julgustada mõtlema, kas äkki pole käes aeg asendada kapitalile kulutamise soodustamine palkadele kulutamise soodustamisega. Sotsiaalmaksu pooleprotsendist alandamist arvamusfestivalil eriti suureks kergenduseks ei peetud. Küll aga tekkis mõte, et äkki võiks üldise sotsiaalmaksu lae asemel mõelda maksumudelist, mis annaks ettevõttele, kelle kuludest on palgakulude osakaal 70, 80 ja enamgi protsenti, olulisemat soodustust palgaga seotud maksudelt. See hoiaks start-up’id kodumaal ega sunniks noori ettevõtjaid palga asemel ettevõtluskuludena tarbima. See tooks palgad kapist välja.

Maksusüsteem võiks ka vabalt võimaldada soodustusi sektorites või piirkondades, kus riigil on huvi näha kiiremat arengut. Taal ja Arakas nentisid suvel, et kui maksuamet kord nii tugev on, et ulatub ka keskustest kaugel asuvatesse väikestesse ettevõtetesse, siis need ettevõtted lõpetavad tegevuse. Eestis ei kehti ühtegi regionaalset ega ettevõtte suurusega seotud maksusoodustust. Lätis näiteks on – pisikese litsentsitasu eest võib pisikest äri ajada.

Viljar Arakas tõi arvamusfestivali debatti varamaksud, sealjuures kinnisvaramaksud. Kangelaslik seisukohavõtt kinnisvaraärimehelt, tuleb tunnistada! On väga arusaadav, et kui meil veel rikkaid üldse polnud, siis maksustati siin riigis eelkõige rikkaks saamist – tööd ja dividende. Muud polnudki, mis parata. Kuid vähehaaval hakkame meiegi jõudma sinna, kus juba rikkaks saanutel tuleks hoida endiselt huvi oma raha tööle panna, mitte selle otsas istuda. Niisuguse tagant utsitamise tarbeks tuntaksegi varamakse. Kodualuse maa maksudest vabastamine annab absoluutsummades suurimad soodustused just neile, kel suur kodu ja suur krunt. Suurte mootoritega autode maksu puudumist ei saa ka kuidagi vajalikuks sotsiaalkaitsemeetmeks lugeda. Kaidi Ruusalepp rääkis suvel arvamusfestivalil, et Suurbritannias on riik teinud olulisi soodustusi kapitalile, mida investeeritakse kõrge riskiastmega uudsesse ettevõtlusse. Seal on see ahvatlev, sest jõude seisev raha maksab selle omanikule päris palju.

Maksud pole ainsad, millega riik saab ettevõtlust toetada. On mõned asjad, mis on täitsa kindlad – näiteks rahvastiku vananemine ja pikenev eluiga. Mistõttu ei saaks riik väga eksida, kui ta täna kuulutaks välja, et 2035. aastal pensionile siirduv kohort peaks olema varustatud targa ja interaktiivse e-tervise lahendusega. Näiteks sellisega, mis suudaks perearste hoida pidevalt kursis eakate patsientide käekäiguga ja koguks terviseandmeid selleks, et vältida järske šokke inimese tervislikus seisundis, sest need tavaliselt toovad kaasa elukvaliteedi olulise halvenemise. Nii võiks elavdada teadmusmahukat majandust ja luua paremat tulevikku. Ka siin on oht panustada arengu tupikteedele, kuid lootus esimeste tarkade tellijate seas saada oma tervishoidu hulk tehnoloogilist võimsust juurde on väga suur. Niisuguseid investeeringuid peab alati toetama vastav seadusruum ja Eesti seadusruum on Euroopas kindlasti parim, kui asi puudutab kodanike suhtlust riigiga e-vahendite kaudu. Pealegi on Eestil juba üks kogemus, kus riik lasi seadusloome abil sündida Geenivaramul, millesse erainvestorid tõid kümneid miljoneid kroone. See juhtus enne, kui teised riigid seda turgu oma avaliku rahaga solkima hakkasid ja geeniandmete kättesaamise ettevõtjatele odavaks muutsid, misjärel erakapital Geenivaramust lahkus. Kuid loodu jäi alles. Eesti inimene ei mõtlegi selle peale, kui palju rohkem tavalisest keskmise arengutasemega riigist me ses vallas arenenumad oleme. Nutika tellijana, era- ja avaliku sektori koostöös võiks meil olla palju selliseid projekte, kui riigil oleks vaid aega ja tahtmist tegeleda.

Ka e-riik Eestit poleks olemas ilma ID-kaardi kasutusele võtmise otsuseta. Sedagi ei tehtud olukorras, kus kõik valijad mõistnuks hoobilt selle otsuse tähendust. Ega otsustajadki mõistnud. X-teest sel hetkel enamik otsustajaid ei unistanudki. Aga hirm rongist maha jääda ja jätta kasutamata võimalik majanduse arengu mootor pani otsima seda, mis aitaks ja pakuks niidiotsa tulevikku.

Täna on hirm eksida meie kõige suurem demotivaator. Isegi potentsiaalselt töötavaid, kuid esmapilgul lihtsalt naeruvääristatavaid ideid välja käia ei juleta, sest sotsiaalmeedia ja twitterruum teeb sinust pulbri. Ja ellu viimiseni jõuda on üldse peaaegu võimatu, sest koerad hauguvad karavani raudselt seisma. Minu arvates nii me edasi ei saa. See muide ei ole ka tee, mis meid siia tõi.