Nii Kersti Kaljulaid kui ka tema toetajad võiksid mõelda, et poliitikud vahetuvad ja ühel hetkel on kindlasti ka Kersti Kaljulaidi asemel presidendiks keegi teine. See keegi teine võib aga olla hoopis teistsuguste poliitiliste vaadetega. Võib-olla hoopis ebameeldivamatega.

Kuidas näiteks meeldiks, kui peaminister oleks Kaja Kallas ja presidendiks keegi Mart Helme taoline? President Helme passiks üle peaminister Kallase õla, kutsuks teda vaibale (nagu praegu kirjeldatakse Ratase-Kaljulaidi suhet), õpetaks peaministrit, millised on head ja millised halvad ministrid, teataks, milliseid riigiametite juhte president usaldab ja milliseid mitte?

Need ei ole tühised kaalutlused. Kõikide põhiseaduste, ka Eesti põhiseaduse autorid arvestavad sellega: poliitikud vahetuvad ja varem või hiljem tulevad võimule ka need, kelle poliitilised vaated on teistsugused, sellised, mida ei jagata. On ülim rumalus eeldada, et alati on eesotsas „õiged“ ja „mõistlikud“. Seepärast ka luuakse võimude lahusust, mitmesuguseid tasakaalumehhanisme, kaalutakse pretsedente, kirjutatakse sisse piiranguid, mõnikord ka killustatakse ja dubleeritakse funktsioone.

Eesti põhiseaduses on presidendi institutsioon disainitud ülimalt piiravalt. Kui parlament ja valitsus võivad endale ise funktsioone luua, siis president ei või. Võiks öelda, et Eesti põhiseadusliku korra järgi toimetavad valitsus ja parlament maailmas „kõik, mis pole keelatud, on lubatud ja me võime ise lubatut-keelatud muuta“, kuid president tegutseb märksa kitsamas raamistikus „kõik, mis pole lubatud, on keelatud“.

Kui põhiseadusesse on ka jäänud ambivalentsust, siis nii Riigikohtu kui teiste riigiõiguse ekspertide hilisemad tõlgendused on presidendi rolli veelgi kitsendanud. Vähemalt ühe korra on tehtud seda ka presidendi enda poolt, kui Toomas Hendrik Ilves algatas iseenda võimu piiramise kaitseväe juhi küsimuses.

Heaks näiteks, kui piiravalt presidendi rolli nähakse, on arutelu küsimuse üle, kuidas president nimetab peaministrikandidaadi. Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne ütleb, et põhiseaduse mõtte kohaselt peab president nimetama peaministri kandidaadiks selle, kellel on lootus saada Riigikogus suurim toetus, mitte selle, kes valimised võitis. Enamasti need kaks kattuvad, aga mitte alati. Nii võiks öelda, et Jüri Ratase asemel kõigepealt Kaja Kallast esitades ja niimoodi Kallasele poliitilist platvormi pakkudes, rikkus president põhiseaduse mõtet (muuseas, selle peatüki autor PS kommenteeritud väljaandes on õiguskantsler Ülle Madise.)

Piiratud presidendi institutsioon pole juhus, vaid teadlik valik. Kui muidu võeti kehtiva põhiseaduse koostamisel aktiivselt eeskuju 1937. aasta põhiseadusest, siis presidenti puudutava osa juures rõhutati selgelt 1937. aasta versioonist distantseerumist. Rahvakeeli öeldes tehti kõik, et Pätsu aeg tagasi ei tuleks. Eeskuju võeti Saksamaa põhiseadusest ja nagu me Saksamaa presidendist teame, siis me ei tea Saksa presidendist midagi. See on nähtamatu institutsioon ja sellisena nähti ette ka Eesti presidenti.

Loomulikult ei suudeta kunagi kõike detailselt ära reguleerida. Näiteks Saksamaa presidendile ei ole iseenesest keelatud päevapoliitikat kommenteerida, aga seal on traditsioon, et president ei tee seda ja kindlasti mitte küsimustes, kus parteide vahel on erimeelsusi. Sellisena kujutati ette ka Eesti presidendi rolli. Oleks hea, kui Eesti presidendid niimoodi ka käituksid.

Kui Eesti põhiseaduse autorid oleks tahtnud Eesti presidendile suuremat poliitilist mõju, siis oleks põhiseadusesse ka need poliitika mõjutamise võimalused sisse kirjutatud. Aga ei ole. Kuna presidendil neid võimalusi pole, tema ülesanded on piiratud ja enamikus antud ülesannetest pole ta vaba – sisuliselt kummitempel –, siis tema poliitiline sekkumine häirib normaalset parlamentaarset protsessi. Kes ei otsusta, see ei vastuta. Ilma vastutamata sekkumine on aga vastutustundetu.

Kes ei otsusta, see ei vastuta. Ilma vastutamata sekkumine on aga vastutustundetu.

Kaljulaid pole muidugi esimene president, kes tõlgendab enda rolli laiemalt, kui põhiseadus ja selle autorid presidendile ette nägid. Lennart Meril oli palju libastumisi. Nii otseseid, see tähendab, põhiseadusevastaseid otsuseid, kui ka kaudsemaid, kus ta rikkus põhiseaduse mõtet. Isegi Meri poolt loodud vabariigi aastapäeva vastuvõtt ja aastapäevakõne ei sobi hästi Eesti riikluse konteksti. See kopeeriti otse Soome traditsioonist, märkamata, et Soome erinevalt Eestist on presidentaalne riik.

Eesti põhiseaduslikus korras on see aga võõrkeha. Aasta tähtsaim üritus, aasta tähtsaim kõne, aasta kokkuvõte peaks Eestis tulema parlamendi valitud peaministrilt, mitte presidendilt. See, et nüüd on kujunenud presidendikeskne traditsioon, on dissonantsis sellega, mismoodi riik tegelikult toimib, muu hulgas luues ka kodanike seas vale muljet ja küttes üles ootusi presidendi institutsiooni suhtes.

Tagantjärele võib öelda, et Eesti põhiseadusele kõige lähemaks saab pidada Ilvese esimest ametiaega. Kui lugeda Ilvest veel enne seda, kui ta presidendiks kandideerimisele mõtles, siis tuleb väga selgelt välja Ilvese parlamendikeskne ja passiivse presidendi vaade. Seda rolli Ilves esimestel aastatel ka kandis hästi. Nende käest, kes lootsid, et Ilvesest saab poliitikutele „koha kätte näitaja“, sai ta muidugi hurjutada.

Kahjuks rikkus Ilvese teine ametiaeg palju ära. Ränk viga oli nn Jääkeldri protsess ja selle järgnenud Rahvakogu. Väike seltskond sõnaosavaid ja heade sidemetega, Reformierakonna suhtes rahulolematuid aktiviste hakkas sisuliselt looma Eesti põhiseadusliku korra sisse oma paralleelmaailma. Poliitika kohta arvata, meeleavaldusi korraldada ja hartasid kirjutada võivad muidugi kõik. Viga polnud aktivistides, vaid Ilveses, kes otsustas neile institutsionaalset tuge anda. Esimesele veale järgnesid riburada teised. Harta järel tuli Jääkelder, selle järel omakorda presidendi juures tegutsev Koostöökogu koordineeritud Rahvakogu. Lõpuks hakati Riigikogule dikteerima, mida tuleb Eesti seadustes muuta.

Ilma igasuguse legitimatsioonita seltskond hakkas murendama Eesti parlamentaarset demokraatiat. Taas, kujutaks aga ette, kui samasuguse protsessi oleks käivitanud mõni teine seltskond. Kui Ilvese asemel oleks president olnud näiteks Mart Helme ja hartateksti autoriks Ahto Lobjaka asemel Jaak Madison. Kas ka siis nähtaks „demokraatia pidupäeva“ või hoopiski võimu usurpeerimise katset?

Ka Kersti Kaljulaidi liiga aktiivne sekkumine päevapoliitikasse, ministrite arvustamine, peaministri õpetamine, kes sobib ministriks ja kes mitte, rikub Eesti põhiseaduse mõtet. Viimane skandaal Politseiameti juhi ümber on tüüpiline näide. Mida näiteks arvata sellest, kui presidendi kantselei teatab, et president „on rahul Vaheri senise tööga ja usaldab teda“. Politsei on täitevvõimu instrument ja ei puutu absoluutselt presidenti.

Pole see esimene ega mitte ka viimane kord, kui ministrid kangutavad kõrgeid riigiametnikke, kus koalitsioonipartnerid on eri meelt ja tüli majas. Neid juhtumeid on olnud palju. Õigusriik polnud kunagi ohus. Kalle Muuli viitas hiljuti kantsler Ruth Martini näitele, keda valitsus vallandas lausa kolm korda, ja iga kord tunnistas kohus vallandamise ebaseaduslikuks ning Ruth Martini pangaarve muudkui paisus hüvitisrahadest. Seekord läks palju kiiremini. Martin Helme sammu peale käivitus poliitiline mehhanism – politseiameti juht on valitsuskoalitsiooni asi – ja Helme pidi taanduma. Presidendi sekkumine oli täiesti ebavajalik. Positsioneerida ennast poliitilise konflikti keskmesse – milleks?

Kas nüüd hakkabki olema nii, et riigiametite juhtide valimine ja usaldamine käib presidendi kaudu? Kas tulevased presidendid hakkavad tulevasi peaministreid õpetama, kuidas poliitikat teha? Avalikkusel ja meedialgi on niikuinii väärastunud arusaam Eesti põhiseaduslikust korrast. Kui lugeda pealkirju stiilis „Kaljulaid kutsus Ratase vaibale“, siis mida arvata? President ei ole ju peaministri ülemus! Muidugi ei vali Kersti Kaljulaid ise ajaleheartiklite pealkirju, aga ega ta vale arusaama Eesti põhiseaduslikust korras ei aita ka kuidagi parandada ja tihti vastupidi, aitab sellele hoopis kaasa. Oma poliitilise aktivismiga Kersti Kaljulaid moonutab presidendi institutsiooni, kütab üles ootusi, moonutab presidendi tegelikku rolli ja loob tulevikuks halbu pretsedente, mida järgmised presidendid hakkavad oma huvides ära kasutama.