Elame ajal, mil uuendatud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette kohustuslikku kriisiplaanide olemasolu, et olla valmis koolitulistamiseks.

Toimetulek ekstreemsete situatsioonidega on muutunud hariduselu programmiliseks osaks. Viimase paarikümne aasta kiired ühiskondlikud muutused on mõjutanud tugevalt nii perekondi kui koolis toimuvaid protsesse. Selle taustal muutub üha selgemaks teadmine, et kool ja uue põlvkonna kasvatamine peab ka sisuliselt kardinaalselt muutuma: praegustel noortel tuleb vastu pidada ja konkurentsis püsida hoopis teises, pidevalt muutuvas ja pidevalt kiirenevas tempos kulgevas maailmas, kus inimsuhted on kaotamas oma väärtust.

Koolis tuleb üha sagedamini aidata noori, kes ei näe põhjust hommikul tõusta, kel pole millegi nimel pingutada ning kes on veendunud, et elu pole elamisväärne, kuna eelmine põlvkond on anastanud tarbides kõik väärtusliku, nii et kasvavale põlvkonnale enam hingamis- ja olemisruumi ei jätku. See hoiak, mis tekitab heaoluühiskonnas põlvkondade konflikti, on muutunud seda valdavamaks, mida tootlikumaks on muutunud töö, suuremaks majanduskasv ja paremaks elu. Kui ettekujutus arukalt korraldatud maailmast põhineb arusaamal, et majandus peab pidevalt kasvama, mis omakorda tähendab tarbimise stimuleerimist, siis toob see paratamatult kaasa vajaduse ümber mõtestada ka inimest ennast, ootusi kasvavale põlvkonnale ja ka haridusele kui uue põlvkonna kujundajale.

Platonist alguse saanud mõte, et kogu kasvatus peab olema suunatud vooruste kujundamisele, seadis kunsti, kirjanduse, muusika ülesandeks äratada noore hinges janu ilu, tõe ja headuse järele. Kuid uude haridussüsteemi see enam ei mahu, sest edukas tarbimisühiskonna liige ei ole orienteeritud tõe ja ilu, vaid oma ihade rahuldamise teede otsingule. Tarbimisühiskonna nurgakiviks ei ole inimene, kel on kaugemaid eesmärke ja kõrgemaid ideaale ja kes on võimeline iseennast piirama nende kaugemate sihtide saavutamiseks. Samuti muutub koormavaks põlvkondade ülene mälu, mis loob müütide ja tabude, väärtuste ja normide kaudu kasvava põlvkonna jaoks järjepidevuse ning annab tulevikuperspektiivi hetke heaolust kõrgemal seisvate pealisülesannete püstitamiseks.

Pealisülesandeta maailmas on mõõdupuuks edukus ja käivitavaks jõuks võimalus omada parimat positsiooni oma vajaduste rahuldamiseks. Sellepärast paigutatakse hariduse keskmesse teadmised, mitte kindla väärtussüsteemi edastamine. Teaduspõhisena deklareeritud haridus ei ole küll tingimata orienteeritud absoluutsele teadmisele, aga see võõrandub kultuurist kui väärtuste ja normide, tabude ja müütide süsteemist.

Laps, kes on sünnist peale infovälja üheks osaks, kujuneb pigem talle ette söödetud valmis lahenduste vastuvõtjaks kui iseseisvaks mõtlejaks. Infovoog, mille tarbimisel pole ees vanemate kaitsvat valikut, ületab kaugelt selle, mida laps suudaks valitseda nii, et ta jääks oma tegevuse aktiivseks algeks.

Tänane ühiskondlik arvamus vastandab sageli autoritaarse ja lapsekeskse kasvatuskontseptsiooni. Vanemate austamine ja sellest tulenevalt ka sõnakuulmine, mis on aastasadu kuulunud hea kasvatuse juurde, on tänases kasvatuses taandunud. Soovides parimat, jätavad vanemad lastele otsustusõiguse ka asjades, milleks viimastel puudub valmisolek. Hea ja kurja eristamises üksi jäetud laps kaotab kindluse, oma tujude ees kaitsetuna on ta pahuksis nii iseenda kui maailmaga

Koolisüsteemis ollakse kimpus erivajadusega laste üha kasvava arvuga. See, mida eelmise sajandi diagnostikas peeti lastepsühhiaatrias hälbeks, on tänaseks nihkunud normi valdkonda. Vaatamata sellele erivajadusega laste hulk kasvab. Tavapäraselt on siin mõjuriks peetud muutunud kasvukeskkonda, kus mitmeid generatsioone ühendav pere on asendunud väikese tuumpere või üksikvanemaga. Vähem on räägitud perekonna püsivuse ajalise perspektiivi mõjust: üha vähem lapsi saab kindel olla, et elab kahe–kolme aasta pärast koos samade inimestega, kellega praegu.

Küllap tuleb teguriks lugeda ka kardinaalselt muutunud elutempot ja infovälja, mistõttu kasvab tähelepanu defitsiidi ja hüperaktiivsuse all kannatavate laste hulk. Seda enam, et üha uutele stiimulitele reageerimine kahjustab filtreid, mis kaitsevad meie keskendumisvõimet, tähelepanu ja tahtelist tegevust. Nii muutuvadki tähelepanuhajuvussündroom ja hüperaktiivsus pigem normiks kui erivajaduseks. Tähelepanuhäirega inimene ei suuda oma kavatsusi sobivasse järjekorda seada, ei suuda taluda viivitusi, järgib iga impulssi, kuna ei suuda hilisema tasu nimel alla suruda soovi otsekohe mõnu kogeda; ei väärtusta tulevikku, vaid elab ainult olevikus.

“Mina” kaitsemehhanismid luuakse suures osas identiteetide abil. Tänases ühiskonnas on identiteedi piirid muutunud hajusaks. Kuuluvusest vabastamine looks nagu uusi võimalusi, vähendades vajadust enesepiiramiseks. Samas – kuuluvuse puudumine ähmastab kohtumist iseendaga. Soolise enesemääratluseta puudub alus ka partneri positsiooni mõtestamiseks kui eeldus kestvaks koosolemiseks.

Traditsiooniliselt on ­ühiskonna baasstruktuuriks peetud perekonda. Perekond toob kaasa vajaduse akumuleerida ressursse, tarbida arukalt ja säästvalt, perekonnas elav inimene on alati sunnitud arvestama ja kokku hoidma. Samal ajal omab isiklikule heaolule orienteeritud üksiklane tavaliselt rohkem nii tarbimissoovi kui ka -ressurssi. Nii ei ole tarbimisühiskonna mootoriks perekond, vaid üha uut elutäidet ja rahuldust otsiv üksindus. Tarbimise peamiseks toiteallikaks, vahetult müümise ja ostmise objektiks kujuneb ka põlvkondlikust järjepidevusest ja kohustustest vabastatud (soovitavalt ka sooneutraalne) seksuaalsus, tarbimisobjektiks muutub isegi elu.

Eksistentsiaalsed küsimused on lubatud veel lastele, kuid täiskasvanute maailmas kõlavad need pigem taktituna, et mitte öelda alaväärtuslikena. Ja nii jääbki üle elada mängulist elu, kus pole õigust küsida, kellele siis tuleks hoida meie planeeti või mis on meie elu kõrgem väärtus – kas üha kasvav vajaduste rahuldamine või elu edasikandmine hooliva ja armastava jõuna. Inimene olemine, mina-positsioonide teke on müsteerium, mille puhul ka teaduslik mõtlemine ei välista autori olemasolu. Aga kui ongi autor – mis võis olla siis selle autori mõte? Ja mis on meil sellega pistmist? 

Loe veel: