Kes kardab kollast pressi?
A: "Ma ei öelnud, et ma olen olnud narkomaan. Ma ütlesin, et ma üks kord teismelisena proovisin narkootikume... Ja miks sa oled kirjutanud, et ma pakun halastus-seksi? Mismoodi "pakun"? Nagu ma käiks mööda tänavat ja pakuks seda kõigile ettejuhtuvatele? Ma ütlesin ju hoopis, et minu kogemus on näidanud, et halastus-seks ei toimi."
B: "Kuule, rahune nüüd maha! Siin artiklis pole midagi hullu. Meil on lihtne ajakiri, see ei ole mingi teadusväljaanne, eks ole. Inimesed tahavad lihtsat, kergesti loetavat teksti. Sa võid oma teadusevärki mujal ajada."
A: "Kas sa viid mu parandused sisse?"
B: "Ma ei tea, lugu on juba küljendatud. Meil pole aega hakata uuesti kujundama seda. Kohe läheb trükki."
A: "Ma ju ütlesin, et ärge hakake enne kujundama, kui ma olen parandused ära saatnud."
B: "Meil oli kiire."
A: "Sa oled mu jutust kõik nüansid välja tõmmanud - kõik tingiv kõneviis on tehtud kindlaks kõneviisiks; ja kindel kõneviis omakorda on muudetud mingiks klähvimiseks. Sellist lugu ei saa avaldada. See on piinlik. Ma ei räägi ju niiviisi. Ja suulisel ja kirjalikul tekstil on vahe. Sa ei saa otse diktofonist maha kirjutada, ja siis samas kõik täpsustused ja nüansid välja jätta."
B: "Mis asja sa pabistad nüüd. See on jumala normaalne intervjuu."
A: "Ma ei saa aru, miks te peate inimest alati alla laskma, nagu dumbdown'ima kõike. Eesti on väike, te ju varsti ei leia enam intervjueeritavaid, kui te kõigiga niiviisi käitute."
B: "Miks sa andsid siis üldse meile intervjuu?"
A: "No sa ju tead, et eriti hea meelega ma seda ei teinud nagunii... Aga kuna mul just see projekt lõppes ja reklaami oli vaja, siis... Ja kui ma viimati teile intervjuu andsin, neli aastat tagasi, siis poputati intervjueeritavaid kõvasti, leiti kompromiss kõmu ja tõe vahel. Siis oli teil muidugi teine peatoimetaja ka, aga... Ma tõesti palun - viige mu parandused sisse."
B: "Tead, ma ütlen sulle, ära põe, eks ole. Ma olen proff. Ma olen seda tööd teinud viisteist aastat. Sa ära tule mind õpetama."
A: "Viid siis mu parandused sisse?"
B: "Okei, kuule, ma ei saa rohkem rääkida. Ma vaatan, mis ma saan teha..."
