Kes meist on õige eestlane?
Põhiseaduse sissejuhatuses on meie riik pandud tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Meie rahvuslikud aated, rahvuslik võitlus, ärkamised, märkamised, isamaalisus jne on kestnud läbi kolme sajandinumbri. Meil on isamaaluule, isamaalaulud, isamaalikud erakonnad. On emakeelsed kõrgkoolid, uurimisinstituudid, teaduskeskused.
Aga meil pole ikka veel korralikku ja vettpidavat teoreetilist ja teaduslikku alust kogu selle rahvusluse põhjendamiseks. Vähemalt selline mulje jääb, kui lugeda äsjailmunud kogumikku „Rahvuslus ja patriotism". Sealt ajendatult ka järgmised mõtted.
Kogu see meie jaoks nii tähtis rahvuslus põhineb ju tõesti vaid tunnetel, emotsioonidel ning meil pole isegi omavahel veel siiani selgeks saanud, kes siis on see õige eestlane. Kui aga peaksime oma rahvuslikke aateid ja põhimõtteid kuskil mujal ja kellelegi teisele põhjendama ja arusaadavalt seletama, oleksime täiesti abitud.
Kusjuures, see on kogu aeg niimoodi olnud. Alates juba 19. sajandi ärkamisajast, esimestest laulupidudest, Kreutzwaldist ja Hurdast, Jannsenist ja Jakobsonist; läbi venestamiste, okupatsioonide, sõdade, iseseisvusaegade ja paguluste - kogu aeg on käinud lakkamatu vaidlus, seletamine, tülitsemine ja õiendamine omavahel. Metsavendade laulus lubatakse kord lõplikult selgitada, kes on meist õige eestlane.
Miks ometi?
Kas on meie rahvuslus siis kuidagi tabuteema, millest asjalikult ei tohigi rääkida? Kas seda ei saagi selgelt näha ja analüüsida? Kas sel ei olegi mingeid objektiivseid tunnuseid? Või on see nii endastmõistetav, et seda ei pea isegi põhjendama?
Või äkki tõesti peabki see olema vaid tundeküsimus? Armastuse-suhe. Et sa kas armastad oma kodumaad või ei armasta. Nagu oma naist või meest. Ei ole ju vaja põhjendada, miks sa kedagi või midagi armastad, eks ole.
Paraku on ka armastus filosoofiline küsimus, nagu ka näiteks elu mõte või Jumal või viimnepäev. Armastuse filosoofilistest käsitlustest meenub kohe kasvõi Erich Frommi "The Art of Loving", aga ka paljud teised.
Hea küll, võib ju ütelda. Las need filosoofid targutavad, mina armastan oma maad ja rahvast nii nagu ise tahan ja õigeks pean.
Paraku ei ole ka see võimalik niisama lihtsalt. Mida see sinu maa ja rahva armastamine tegelikult tähendab? Mida või keda sa siis tegelikult armastad? Keegi ei armasta ju igat inimest oma rahva hulgast või igat kohta oma maal.
Pealegi lisandub siia ju kohe juurde poliitika. Riik. Võim ja valitsejad. Kuidas sinu isamaa-armastus nendega seondub ja ühildub? Kas on võimalik, et sa hoolid oma isamaast, aga oled vastu sellele, kuidas seda valitsetakse? Aga kui siia lisada veel isamaa kaitsmise aspekt ja küsida, millise võimu või millise valitsuse eest sa sõtta läheksid - siis läheb asi ju lausa veriseks.
Nii et selle isamaa-armastuse põhjendamine ja selgitamine võib mõnel juhul olla lausa elu ja surma küsimus. Mitte ainult sulle vaid võibolla kogu rahvale. Nõnda ei pruugi see olla sugugi vaid niisama tühi loba ja viljatu filosoofiline targutamine, vaid vägagi praktiliste järeldustele jõudmise tee.
Aga mingis mõttes käib sõda ju ka praegu. Pidevalt esitatakse meile küsimusi. Kogu aeg tahetakse vastuseid.
Kui keegi soovitab siinsete venelaste probleemidele tähelepanu pöörata, siis käratatakse: "Aga mis nad siis tulid siia!" - Kui meid nimetatakse fašistideks, siis on esimeseks vastuseks: "Aga vaadake, missugused te ise olete!"
Nagu väikesed lapsed: "Loll!" - "Ise oled loll!" - Ei näita vist erilist mõttetarkust ega ärata ka usaldust.
Suurem osa meie rahvuslikkust ja isamaalikkust toetavatest populaarsetest argumentidest on ju vähegi avaramalt mõtestatud taustal lihtsalt nõrgad, naeruväärsed või lausa jaburad. Enesehaletsemine ja teiste süüdistamine ei ole ju vist eriti tõsiseltvõetavad tegevused. Ega ka mitte uhkeldamine ja ülbamine.
Ma ei tea, kas keegi on üldse üritanud sõnastada kõige olulisemaid ja üldisemaid küsimusi meie rahvusliku filosoofia jaoks.
Alustada võiks sellest, et küsida, mis mõte on üldse meie rahval. Mis kasu on meist maailmal? Miks me üldse rahvana olemas peame olema?
Ja sealt edasi. Mis on eestlaseks olemise plussid ja miinused? Kas rahvuslus võib takistada su vabadust ja arenemist? Milliseid piiranguid see tekitab? Kuidas neist takistustest vabaneda? Kas eestlust saab kaitsta ja arendada ka mõnes muus keeles peale eesti keele? Kas selleks peab pidevalt elama Eesti territooriumil?
Ja, paraku, ka järgmised küsimused. Kas siin sündinud ja kasvanud venelased võiksid ka oma sünnimaad armastada? Kas ja kuidas võivad teiste rahvaste tunded kokku sobida meie tunnetega? Miks peaksid teised rahvad meist hoolima ja lugu pidama?
Teemasid rohkem kui ühe kirjandi kirjutamiseks, eks ole.
