Kes varastas mu pardi?
Mis siin pahaks panna. Endal oli kah selline tunne, et ei oska vihastada, ei oska kurvastada. Niivõrd tobe, et tõesti, naljakas kah ja mitte vähe.
Tuled sina rahulikult pühapäevasel päeval linnalähedasse rahulikku perspektiivsesse suvituslinnakesse ja eeldatud kahe nokaga-sulgedega paksmao asemel töllerdab keset aeda ainult üks, Supp nimi, ja teeb kutsuvaid hääli. Kus Praad, see teine, kes päriselt juba prääksuda oskas?
Kadunud. Läinud. Otsas.
Läks äkki ise ära? Püüdis ju vahepeal lennata. Oma pool meetrit tuli isegi välja, siis rõhus rasv linnukese maha tagasi.
Ei, võimatu. Need kaks tüüpi ei läinud teineteisest eluski kaugemale kui paar sammu. Koos sõid, koos tatsasid ringi, koos seletasid midagi ja sittusid igale poole.
Pealegi oli aiavärav kinni ja mingeid lohistamisjälgi ega sulerada polnud kuskil näha. Ei, see ei saanud loom olla, ehkki rebaseid on see aasta sigapalju.
Supp aga muudkui prääksus ja kutsus Praadi. Nagu siis, kui nad ükskord ringi tatsasid ja avastasid, et on teine teisel pool oma aedikut. Küll oli paanika... sõber siinsamas, aga ligi ei saa. Või kui jõllitasid sealsamas aedikus olevat pudrukaussi väljastpoolt läbi võre ja pröökasid, et miks küll kätte ei saa. Nagu te mõistate, nad ei olnud eriti targad olevused.
Esimese hooga mõtlesime, et nüüd tuleb Supp kohe maha lüüa, enne kui tema ka ära varastatakse. Niikuinii olid nad ju mõeldud nahkapanekuks ja, et see kergem oleks teada ja meeles püsiks, kui toredad nad ka poleks, olid ka nimed sellised pandud.
Aga kahju hakkas. Kuidas sa teda nüüd veel tapma hakkad, kui teine niigi kurb... Supp oli üksi selgelt õnnetu ja... otsis seltsi, ei läinud veranda eest kuhugi, muudkui üritas prääksuda, mida ta eriti ei osanud. Ajas kasse taga - kõik kassid kartsid parte. Õhtupoole, kui siilid ilmusid välja, partide putru sööma, tonksis neidki nokaga...
Järgmiseks päevaks tundus rahunenud olevat. Sõi putru, seletas midagi. Ainult kippus verandale ronima - kolm astet ei ole paksule lühikeste lestjalgadega linnule üldse kerge - ja loomulikult sinna sittuma. Vist isegi magas seal. Oh... mis sa linnukesega ikka teed. Vist oligi seal maganud, laikude järgi otsustades.
Õhtul, see oli esmaspäev, oli ta veel alles. Järgmisel hommikul läinud. Tuppa ei kostnud midagi, aga Supp oli läinud. Samamoodi - ei mingeid lohistamisjälgi, ei mingeid suleradu. Läinud ja kõik.
See tegi juba päris segaseks. Mäh? Et... eelmine part sai otsa ja nüüd tahaks veel või? Et keegi käis mööda ja viskas silma, kuidas lollid parte nuumavad ning vaatas üks hetk asjatundja silmaga: nüüd on küpsed ja võib ära tuua.
Mida sa ikka mõelda oskad. Ükskõik, mida mõtled, niikuinii ei usu päriselt. Ju see siis pidi nii minema. Jääb lohutus, et ise ei pidanud neid maha lööma. Ja et parim osa neist jäi ikkagi endale, isegi kui keegi teine nad sõi - et tal, raisal, kurku kinni jääks ja soolika neljaks rebiks! Parim osa oli tegelikul ju lust, mida nad suvi läbi lahkesti jagasid. Pole olnud lahedamaid aiapäkapikke. Lärmakad taaruvad tüübikesed, kes sõid tigusid, kaevasid vihmausse maast, nõudsid kogu aeg putru, ajasid kasse taga, natuke kartsid siile, kosusid silmnähtavalt ja olid otsata naljakad. Ainuke miinus, et näisid terve suve ilma tellivat - et oleks ikka vihmane ja porine, igal pool loike, kus saab ennast hästimustaks püherdada. Lõbus oli.
Noh, ei maksa ühe kulinaar-ornitoloogilise eksperimendi nurjumisest heituda. Järgmine suvi võtab 20 pardipoega vähemalt.
Ja mastifi, kurat!
