Vastutus on alati vastastikune. Või, noh, peaaegu alati. Enamasti.

Ma ei keera muusikat liiga valjult mängima, sest ma hoolin oma naabritest. Isegi siis, kui ma tean, et ka neile see muusika meeldib. Isegi siis, kui neid võibolla polegi kodus. Isegi kui ma pole kindel, kas mul üldse naabreid on.

Kas mitte ei olnud natslikul Saksamaal selline põhimõte või lubadus, et keegi ei pea millegi pärast vastutama, kuna Füürer või siis NSDAP on võtnud kõige eest vastutuse enda peale. Ja et kõik, kes teeninad ustavalt Füürerit ehk Parteid, on vastutusest vabastatud. Või midagi taolist.

Ja kas polnud midagi taolist ka NSV Liidus. Kõik pioneerid pidid olema ju "alati valmis" võitlema NLKP ürituse eest. Partei pidi olema lausa "meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus".

Totalitaarsetes ühiskondades ongi inimesed vastutusest vabastatud. Sinust ei sõltu midagi. Sinu eest otsustatakse. Sina ei vastuta millegi eest.

Kui meil midagi rõõmustavat juhtub, näiteks mingi koht Eurovisioonil või mõni spordisaavutus, siis kõik on justkui osalised. Kõik rõõmustavad ja õnnitlevad üksteist. Aga kui osutub, et meie riik või rahvas on miskis mõttes halba valgusse sattunud või kaotajaks osutunud, siis ei taha keegi vastutada. Keegi pole selles justkui enam osaline.

Vastutust saab tunda ja seda mõista kõigis suundades. Vastutusest saab ka rõõmu tunda. Rõõm sellest, et sinust midagi sõltub. Vastutus sinust sõltuvate ees. Vastutus oma laste, alluvate ees.

Alluvad vastutavad juhi ees. Juht vastutab alluvate ees.

Sõdur vastutab talle antud käsu täitmise eest. Ohvitser vastutab temalluvuses olevate sõdurite eest.

Vanemad vastutavad laste ees. Lapsed vastutavad vanemate ees. Kool vastutab nii laste kui ka nende vanemate ees. Mõlemad vastutavad ka kooli ees.

Valitu vastutab valijate ees. Valijad vastutavad valitu tegude eest, sest nemad on ta ju valinud ja oma tahte kohaselt tegutsema volitanud, võimu andnud.

Igaüks vastutab iseenda ees. Igaüks vastutab kaaskodanike ees.

Küsimus polegi selles, kes vastutab, sest kõik vastutavad. Igaühel on mingeid kohustusi.

Vist mitte ilmaasjata ei tähistatud ÜRO juures "Inimõiguste Ülddeklaratsiooni" vastuvõtmise viiekümnendat aastapäeva 1998. aastal sellega, et võeti vastu "Inimese Kohustuste ja Vastutuste Deklaratsioon".

On leitud, et USA idarannikul asuva Vabadussamba tasakaalustamiseks peaks läänerannikule püstitama Vastutuse Monument.

Kopenhaagenis ei arutata praegu selle üle, kas inimtegevus mõjutab kliimat. Arvestatakse võimalusega, et see võib niimoodi olla. Tajutakse vastutust.

Kõik teavad, et kliima võib muutuda ja muutubki, palju suuremate ja võimsamate tegurite toimel. Aga inimesed tahavad hoolida. Inimesed tahavad vastutada.

Usu küsimus. Noh ja siis?

Kes vastutab, see hoolib. Ja hoolivus on just see, mida on maailmas tõesti vaja. Ei ole vist võimalik hoolida ülemääraselt.

Võibolla hakkab inimkond tõepoolest jõudma täiskasvanu-ikka. - Selles mõttes, et ei süüdistata enam ennast või kedagi teist, vaid võetakse vastutus.