Kes või mis on „must venelane"?
Kes oskaks esmapilgul aimata, kui rikas on mõiste „must venelane"? Olgugi et eksperdid rõhutavad, et must tähendab värvi täielikku puudumist, on tõde see, et nende kahe sõna kombinatsioon on äärmiselt värvikas.
Jah, rumal tunnistada, et selle hämmastava nähtusega puutun ma kokku alles nüüd.
„Mida sa selle „musta venelasega" täpsemalt silmas pead?" uuris Saša. „Sa mõtled seda Peeter Suure neegrit?"
„Keda, vabandust? „Neegrit" ?" üllatusin. Pärast Barack Obama võimuletulekut meeldib meile musti näha igal pool. „Mis neegrist sa räägid?"
Sinna ma nüüd küll tüürinud ei olnud. Teades aga, et Saša armastab ajalugu, ja mõistes, et ta tahtis mulle näidata austust oma sünnilinna asutaja vastu, lasin tal endale jutustada väikesest Hannibalist, kes kaheksa-aastasena Peterburi toodi. Poisi nahk olnud eebenikarva ja ta oli soetatud Konstantinoopoli turult. Keegi ei tea täpselt, kas ta oli pärit Kamerunist või Etioopiast, aga igal juhul oli vaenujalal olev hõim ta omastelt röövinud ja türklastele ärinud.
„Peeter Suur tahtis ühe Aafrika lapsega eksperimenti teha. Ja see poiss meeldis talle nii väga, et hakkas talle lausa ristiisaks," lisas Saša, uhke imperaatori piiritu lahkuse üle. „Ja tead, mis? Selgus, et Peetril oli hea nina! Hannibalist sai üks tähtsamaid insenere Venemaal. Peale selle määrati ta Vene Revali ülemkomandandiks! Ja ka see ei olnud veel kõik: sellest samast Hannibalist sai hiljem veel kuulsa poeedi Puškini vanaisa! Kujutad ette, selline afro-vene geenius?!"
Imelik lugu. Väga imelik. Aga nüüd Neeva jõge vaadates mõistan ma Saša varjutatud erutust paremini. Tõepoolest, tema lugu on imetlusväärne. Muinasjutuline. Palju säravam kui see lääne kontseptsioon samast „mustast venelasest", mis pole muud kui suhteliselt igava sisuga kokeil. Nimetagem seda keskpäraseks: koosneb see viinast ja Kahlua kohviliköörist, mis annab talle omase musta värvuse. Kokteil leiutati Brüsselis Metropoli hotellis Perle Mesta auks, kes oli 1949. aastal USA saadik Luksemburgis.
Kallis lugeja, ma säästaks Sind järgnevast. Aga mu õrna aju käsnjatest seintest imbus välja veel kolmaski tõlgendus selle mõiste päritolule. Ja nagu enamik asju siin ilmas, sündis ka see uudishimust: miks küll venelased nii järjekindlalt musta kannavad? Kui ta just parasjagu oma lumivalges kimonos pole, on karate-president Vladimir Putin oma rahvale parim eesrindlik eeskuju.
Sellepärast otsisingi Saša veel kord üles. Kas ta toetaks ka seda mu kolmandat kurikuulsa „musta venelase" versiooni? Mitte päris, jäi mulle mulje. Musta riietumine on nii tavaline, nii ammune tava, et Vene ühiskonnas ei arutle selle päritolu üle keegi. Selle kombe erandiks oli muidugi Jossif Stalin, see Gruusia maag või nõukogude messias, kes eelistas mustale värvile veidi mahedamat tooni - halli. Olin ummikus, aga alla ma veel ei andnud ning lappasin veel kord oma märkmikku. Hmm... Ainult Olga võis mind pimedusest välja aidata, kahju ainult, et ta arvamusest pritsis ülemäärast põlastust. Lausa vastikust:
„Mäletad neid bandiitidest kubisevaid filme, mida me koos vaatasime?"
„Milliseid?" ei taibanud ma kohe.
„No tead küll: „Banditskiy Peterburg", see seriaal YouTube´is, kus kõik olid kangelased, „good guys"? Venemaal käivad kõik samamoodi riides... Kui vene maffiooso tahab, et teda tõsiselt võetaks, siis ta juba värvilist ei kanna..."
„Aga nende dressid?" mõtlesin korraks. Ah, las olla... Viimasel ajal tundub mulle, et Olga on kuidagi väga habras. Nõrk. Kahju, et keerulised suhted on Olga elus reegliks saanud. Nii et parem on mitte unustada tema subjektiivsust. Seega, kõige targem on tagasi algusse minna: pagan küll, tõendeid, mis kinnitavad, et tegu ei ole mingi Püha Vaimu sünnitisega on siin ju piisavalt.
Ma valetaksin, kui kirjutaksin, et olin valmis kohtuma Ivan Julmaga. Tundub, et mu kallis sõber Olga ei eksinudki kuigi palju. Heureka! Lõpuks ometi olen vist luubiga „musta venelase" sisikonda piilumas. Oma julmast hüüdnimest inspireerituna otsustas tsaar rajada Opritšnina, oma väga lojaalse turvameeskonna. Ajalooõpikutes väidetakse, et kõigil sellesse kuulunud hoolikalt välja valitud ja ametisse nimetatud opritšnikutel oli lahkesti soovitatud musta kanda, kui nad oma metsikutel täkkudel ringi tuiskasid.
Järjekordne tõend selle kohta, et venelastele ei meeldi asju poolikult teha: ka opritšnikute hobused olid kaunis tumedad. Ivani sõdurid olid talle nii lojaalsed, et vähimagi kahtluse puhul käitusid nad ilma igasuguse halastuseta. Otse välja öeldes terroriseerisid nad Venemaad ja kaugemaidki alasid sellise vägivalla ja kuritöö orgiaga, mida polnud varem nähtud.
Ühesõnaga, kui see siin ei ole „musta venelase" mõiste algallikas, siis mina ei tea. Lisaks muule on ka musta tähendusväli sama määratu nagu Vene Föderatsioon ise: võim, modernsus, haritus, formaalsus, surm, hirm, anonüümsus, viha, salapära, ebaõnn... Debati jätkamine oleks viga. Vabandust, aga mul puudub akadeemiline kvalifikatsioon.
Igal juhul, risk on seda väärt: ma kingin nahkjope esimesele, kes siin ülalpool esitatud tubli panuse „musta venelase" mõiste päritolule ümber lükkab. Väike tagasihoidlik kingitus. Üks küllaltki tume must jakk, Peterburist Vladivastokini ja Moskvast Groznõinini alati moes. Ja ekstra: ma luban, et see jopp serveeritakse koos pitsi parima vene vodkaga.
Läbipaistev, nagu kord ja kohus.
*João Lopes Marques on romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor
